Mis Sind motiveerib?

Posted by Karmen Reinpõld in HowTo, VeloLove      8 comments

aug
30

Mikk Vaaks. Elu on seiklus!

Posted by Karmen Reinpõld in NiceToMeetYou      2 comments

aug
25

Ajakirjanduses on üldjuhul juttu juba tuntud ratturitest ja nende tulemustest, aga püüame tutvustada ka neid noori sportlasi, kes on samamoodi püüdlikud ja andekad ning jahivad oma unistusi kodus või välisriikides. Ja miks mitte rääkida ka sellest, kuidas tegelikult ratturi elu teises riigis on.

Viljandist pärit Mikk Vaaks (22) on üks neist paljudest ratturitest, kes sõidab välisklubis ja hetkel UVCA Troyes tiimis teise riigi lipu all.

Alustame algusest. Ühel päeval potsatas Facebooki postkasti kiri, kus tunti tema vastu huvi. Vahetati e-maile ja suheldi ja lepiti kokku, et juulikuust sõidab Mikk Prantsusmaal. Kes teda soovitas või kuidas ta leiti, ei tea tema ise ka päris täpselt. Ju ikka keegi kuskilt näpuga osutas. Oma nö. „näidud“ ära saatnud, mees sobis tiimile. Ja niimoodi need noored Eesti ratturid satuvadki välisriiki sõitma. Miku enda sõnul on ta olukorraga väga rahul. Klubi on suur ja tegevus organiseeritud ning üsnagi professionaalne. Ka varasemalt on ta sõitnud Prantsusmaal 2007/08 a. Team Europe Weldomis ning 2009 a. Kevadel Apoge Cycliste`s.

Välisklubi aga ei tähenda kohe profisportlaseks hakkamist, sinnani on üsna pikk tee minna ning enne tuleb ennast tõestada, et amatöörklubist kõrgemale pürgida ja tiimide värbajatele silma jääda. Seda just kohalikel võistlustel.

(Profiklubid jagunevad: Pro tour, Pro continental ja continental klubideks. Prantsuse amatöörklubid jagunevad aga 1. Divisjoni klubideks (DN1), 2. Divisjoni klubid ning ilma reitinguteta klubid)

Mikk pole alati rattaspordiga tegelenud. Noorena käis Mikk suusatamas, ujumas, rahvatantsus ja isegi Judo trennis – teeb ettevaatlikuks?

Küsisime siiski paar küsimust, et asjasse veelgi selgust saada.

Mille poolest erineb sõitmine Eesti rattaklubis ja Prantsusmaa klubis? Millised on võistlused siiamaani olnud? Raskemad kui Eestis?

Prantsusmaal on võistlusi rohkem, põhimõtteliselt oleks enam-vähem iga päev võimalik joonele minna. Võistlused on erinevate kategooriatega ja no kogu süsteem on natuke professionaalsem ikka kui Eestis.

Öökriteeriumit olen nt. siin sõitnud, mida Eestis ei ole ja siis olid kiirused ikka suured, keskmiselt u. 45 km/h. Sõit ise toimus vanalinnas kus ringi pikkuseks 1,4 km. Siin on kriteeriumid ka pikemad – u. 90 km kui Eestis on 40 km. Sellel võistlusel osales paar proffi, sest see oli nö. eliidi sõit.

Viimane kõige mõnusam sõit oli just äsja (2. kat. võistlus), mis polnud küll suur üritus aga väga suure emotsiooni sain. Profiili poolest meenutas Otepää maastikku ning distantsiks tuli kokku 110 km (üks ring 10 km). Öökriteeriumiga seda võrrelda ei saa, sest viimane võistlus oli taseme poolest erinev ja ka profiil teine. Minu korterikaaslane sai esimese koha ja mina jäin 11. Ise küll tulemusega väga rahule ei jäänud aga võit on võit. Natukene kahju on võistlusest, mis katkestati tormi tõttu. Vihma sadas ja puude otsast lehti ning oksi juba lendas. Oli juba endalegi ohtlik, aga vihm mulle sobib ning positsioon oli hea – atrõõvis ja püüdmatuses kauguses 5-kesi. Sõidu võib igaüks enda jaoks raskeks teha tõusumeetrite poolest. Need teevad siinsed sõidud küll raskemaks kui Eestis. Sõidud on intensiivsemad, pidevalt rünnatakse ja väga raske on kontrollida, milline minek nüüd see õige on.

Võistlused jagunevad kategooriateks ja Mikk sõidab võistlustel, mis jäävad 1-2 kategooria vahele. Prantsusmaal on litsentsid vastavalt sellele, kui palju eelmisel hooajal on punkte kogutud. Nii paigutatakse ka sõitjad vastavalt, kes millistel võitlustel osaleda võivad. Nii ongi võistlused jagunenud, kus sõidavad 1+2+3 kat., 2+3 kat., 3 kat. ja 1+2 kat. See piirab ära olukorra, kus tugevamad ei saa sõita nendel võistlustel. Eliit national võistlusel saavad osaleda ka Continental profitiimid ning 1. ja 2. kategooria litsentsisega sõitjad.

Mikk uues klubis Prantsusmaal

Peetakse ju alati koosolekuid enne võistlust ja arutletakse, et kelle peale seekord panustatakse, et tiimi nö. silmapiiril hoida ja võitu saada. Ühe võit on ju kõigi võit eksole. Kes seda otsustab? Kas vaieldakse ka palju või otsustab seda üks inimene nagu treener ja lõpuks võistluse käigus keegi ikka teeb nö. „oma sõitu, et igaüks enda eest“ nagu Eestis tihti kombeks?

Treener paneb paika taktika ja sellest üritatakse kinni pidada. Muidugi alati see ei õnnestus ja sõidu ajal tuleb plaani muuta. See tuleb jooksvalt ja igaühel pea juba nokib, mida tegema peab, aga kui ei saa, siis on selleks kapten, kes hakkab vägedejuhiks. Kui keegi atrõõvi saab, siis teised puhkavad, et järgmiste minekutega kaasa minna, seega üritame alati kellegi minekusse saada.

Mis Sa arvad, miks Eestis see „igaüks enda eest“ tihtipeale on?

Eks kõik tahavad võita ja võibolla sellist meeskonnavärki ei ole nii suurt. Iseloomud mängivad ka rolli.

Tegelikult ei räägita väga palju sellest, et milline on tegelikult ratturi elu. Milline Sinu igapäevarutiin siis välja näeb?

Hommikul ärkan tavaliselt 8-9 ajal, siis söön ja lähen trenni ja olenevalt päevast kui pikk trenn on, kujuneb ka edasine päevaplaan. Lühike trenn, siis pealelõunal saab ujuma minna või midagi muud huvitavat ette võtta, aga peale pikemat trenni ei ole viitsimist kuhugi minna ja siis veedan aega diivanil vedeledes 

Te elate korteris mitmekesi ja käite koos trennides. Kas saate hästi läbi või tekib vahest ka omavahel hõõrumisi/arusaamatusi? Kuidas see läbisaamine ja ülesannete jagamine teil seal käib?

Korteris oleme 3kesi. Mina ja Andrey Strikov esindame Eestit  ja Joshua Hunt on inglane. Ülesanded on kõik võrdselt ära jaotatud ja läbisaamine on hea. Valdavalt käin trennis koos Joshiga, sest Andrey magab kaua ja on juhtunud,et kui meie oleme trennist tagasi siis Andrey pole veel ärganudki. Ja noh ta sööb öösel müslit, mistõttu saab see ka kiirelt meil otsa. Nüüd on ta juba Eestis tagasi, sest kool on algamas. Osad tiimikaaslased elavad samas linnas ja üritame ikka koos ka trenni teha. Aga kui muidu ei näe siis alles võistlustel.

Hetkel on Eestis väga aktuaalne teema autojuht vs. rattur. Kuidas Prantsusmaal sellega lood on? Kus sa seal trenni teed?

Väga mõistvad on autojuhid ja signaali on lastud üksikud korrad ja sedagi eesmärgiga, et ma kuuleks, et auto tuleb. Tihti on hõigatud aknast „Allee…Vinokurov“ jne. Mitu korda oleme sattunud trenni tehes teiste ratturitega samale teele, kus sõidavad 50-60 ratturit korraga. Eestiga võrreldes väikese koha rattaralli mõõtmetes. Siin on see täiesti tavaline ja selles pundis võib olla igasuguse tasemega rattureid. Olen sattunud ka trenni tehes punti, kus kõrval sõitis Tour de France`l osalenud mees, kes võitis ka ühe etapi. Kiirus on nendes puntides olnud keskmiselt 35km/h ja nii 100 km.

Siiani oled sõitnud Eestis Viljandi Rattaklubis. Kas sõidad Eesti klubis ka veel kui Prantsusmaal hooaeg lõpeb? Ja kui sügisel tagasi tuled, siis rattaklubidel tasub Sul silm peal hoida järgmiseks hooajaks eksole.

Raske öelda, kas ma mõnest sõidust sügisel osa võtan, sest 13. oktoobril lähen sõjaväkke ning Prantsusmaal viimane sõit on 3. oktoober. Eks näha ole palju seda energiat sügisel on, et vihmaga pori sisse müttama minna… muidugi oleks päris vahva, kuigi maastikusõidud mulle tähtsad ei ole. Kui kõik hästi läheb, siis juba järgmisel hooajal olen Prantsusmaal tagasi ja Eestis nii väga aega ei jäägi sõita. Tahaks siiski Saaretuuri ja EMV kaasa sõita.

Grupisõidus tunneb Vaaks ennast kõige paremini -> Saaremaa Velotuur 2010

Motivatsioon on alati sportlastele väga tähtis. Kord on seda palju ja kord ei ole seda üldse. Kes sind motiveerib kõige enam kui on raske? Kuidas Sa oma motivatsiooni taas üles leiad?

Muusika, sõbrad ja lähedased aitavad motivatsiooni kõrgel hoida. Alati tuleb uusi sihte seada, siis ei lähe ka tühja pressimiseks ja mott on alati laes. Üldiselt mul motivatsiooniga probleeme pole.

Palju sa nädalas trenni teed? Ja kuidas sa end talvel vormis hoiad kui rattaga eriti sõita ei saa?

Hooajal umbes 15-20 tundi tuleb ära. Talvel on olnud ka 35-tunniseid nädalaid. Siis suusatan palju ja käin ujumas. Jõusaalis ikka ka, aga see pole just lemmik. Jooksen, matkan ja mängin jalg- ja korvpalli. Põhimõtteliselt teen kõike, mis mind liikuma paneb. Vahelduseks ikka sõidan pukil ja mööda lumiseid radu. On juhtunud, et hommikul lähen välja ja pärast 5-6 tundi õhtul tagasi. Nagu üks korralik tööpäev ja seda talvel.

Sa teed ise endale treeningplaani või on selleks treener? Kuidas varustus on?

Põhiliselt ise. Prantsuse klubi treener teeb ka plaani aga see on päris hull plaan ja 1:1 ma seda päris ei tee. Samuti on mind nõustanud Rene Mandri ja Erki Pütsep. Omad ikka aitavad.

Hetkel sõidan Haibike Affair Sl-ga. Igati rahul. Samuti anti kasutada powertap, mille tulemuste põhjal meil Joshiga (korteri- ja tiimikaaslane) käib omamoodi võistlus. Kes kelle tulemusi suudab üle teha.

Miku praegune rekord on 1500 watti ja kopsumaht 7,0 liitrit, maksimaalne pulss on olnud 202 ja spordiarsti külastab 1-2 korda aastas.

Kui algaja tahaks treeningplaani, kas ta võib Sinu poole pöörduda või kelle käest ta abi võiks küsida?

Kindlasti võib pöörduda – olen igati valmis nõu ja jõuga abiks olema.

Mitu kuud kodust eemal olla ei ole vist kuigi kerge. Kodused igatsevad Sind ja Sina neid. Kuidas Sa sellega hakkama saad või oled hoopis selline „üksik hunt“ keda ei häiri sellised asjad enam?

Õnneks on olemas MSN ja Skype ning Facebook, kus saab sõprade ja lähedastega suhelda, nii et väga raske siin olla ei ole – kannatab ära.

Ilma eesmärgita sporti ei saa teha. Milline on Sinu eesmärk ja kui reaalne see on või lihtsalt suur unistus?

Ma arvan, et eesmärk, mille ma seadnud olen, on reaalne.

Mikk siinkohal oma tõelist eesmärki avaldada ei tahtnud – see jääbki meile saladuseks.

Ja nüüd asume faktide juurde ala „kes on Liivimaa parim ratsutaja“:

…mis on Sinu arvates parim tulemus, mille oled spordis saavutanud? Saaremaa velotuuri etapivõit. Loodan, et parimad võidud on alles ees.

… kes on Sinu suurim eeskuju Eestis, välismaal? Eestlastest on eeskujudeks endised ja praegused profid, välismaalt lemmikuks Thor Hushovd.

… kes on Sulle kõige suurema väljakutse esitanud treeningplaanide vallas? Kevadel, kui viibisin Itaalias Hawaii Expressi laagris, siis tekkis kontakt Tõnuga, 50 aastane härra, kes huvitub rattaspordist ning juhendasin teda. Seda võib pidada vast suurimaks väljakutseks. Muidugi nipet- näpet olen vennale teadmisi jaganud ja sõpradele-tuttavatele, kes küsinud nõu.

…mis on Sinu suurim soov kui sportlikud saavutused ja unistused välja jätta? Missivalimiste juttu ei hakka rääkima :D Suurim soov oleks, teha seda mida meeldib ja mida naudin, hetkel ma seda ka teen.

… Sinu elumoto oleks? Hõuli mõuli… elu on seiklus :D

Insenerist jooksuharrastaja Marika Rohtla

Posted by Karmen Reinpõld in NiceToMeetYou      No comments

aug
23

Siiani oleme kajastanud inimesi, kelle üldnimetajaks võiks öelda “sportlased”:), kuid usume, et sama palju huvi võiks pakkuda ka harrastussportlaste usutlused. Nii mõlgutasimegi mõtteid ja otsustasime, et miks mitte tutvustada naisi meie esimesest naiste spordilaagrist ja kuna 28-08-10 on tulemas järjekorras 38. Jooks ümber Ülemiste järve, siis tundus harrastusjooksja Marika Rohtla (N45) sobivat siia ütlemata hästi.

Marika, milline on Sinu taust: elu ja hobid?
Lapsepõlv ja kooliiga on mul möödunud maal, alates ülikooli astumisest sai minust tartlane. Olen küll vahepeal lühemat aega ja poole kohaga elanud ka Põlvas, Viljandis, Tallinnas ja olnud 1990. aastal talupraktikal Kesk-Rootsis. Seega traktoreid ma ei pelga ja kombainiga saan ka hakkama. Isegi väikelennuki tüüri olen hoidnud. Lehmalüpsmine mulle väga ei istunud.

Tartu Ülikooli lõpetasin bioloogia erialal. Diplomitöö oli pika ja keerulise nimega ning selle teemaks oli ühe taimse ensüümi hingeelu. Kuidagi kukkus nii välja, et oma õpitud erialal ei ole ma päriselt kunagi töötanud ja teadlast minust ka ei saanud. Pärast lapse sündi ja mõnda rahutut aastat jäin lõpuks Tartusse paigale. Juhus tahtis, et satuksin tööle ehitusettevõttesse. Samasse valdkonda olen jäänud tänini. Mingil ajal tundsin, et erialaseid teadmisi jääb väheks ja astusin eksternina Tallinna Tehnikakõrgkooli inseneriõppesse hoonete ehituse erialale. Töö võttis aga ühel hetkel oma ja see kool jäi mul lõpetamata.

Hobid? Tagasi vaadates on mul ses suhtes olnud väga erinevaid eluperioode. Raamatud ja kunst koolipõlves. Ujumine ja tennis. Reisimine (mitte mingil juhul rannapuhkus, vaid pigem kultuur ja ekstreem!) läbi terve elu. Ja mida paljud inimesed minust ei usuks – olen kujundanud rõivaid ja olnud kirglik õmbleja. Praegu on nii, et kui ma parasjagu ei tööta ja ei reisi (kaks viimast käivad tihti ka koos), siis jagan end peamiselt spordi ja heade veinide vahel. Sekka ka mõõdukas koguses veel teatrit ja muusikat.

2010.aasta juulis Margo talu triatloni rattaetapile minemas (kuidas küll see king sinna klipi külge jääb?)

Praegu tegeled Sa põhiliselt jooksmisega – miks just see? On ju jooksmine ala, mida tihti (põhjendamatult) peetakse igavaks ja raskeks.
Pean siinkohal näpuga näitama oma venna ja vennanaise peale. Nemad alustasid, järelikult on süüdi. Mina lihtsalt algul sörkisin sabas ja üks asi viis teiseni. Nii et vist puhas juhus pluss “kehvad” geenid? Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis olin just töökohta vahetanud ning seetõttu väga kohtkindlaks muutunud. See oli minu jaoks harjumatu ning ebameeldiv ja tahtsin lihtsalt liikuda! Alustamine on tegelikult imelihtne, kui on, kellega koos joosta. Poolteist kuud hiljem osalesin juba esimesel võistlusel ning pärast seda oli raske midagi tagasi pöörata.

Igav ei ole mul veel hakanud. Raske on vahel küll. Jooksin just värskelt oma esimese poolmaratoni troopilises Tallinnas ning vähemalt kaks korda distantsi kestel mõtlesin, et mida paganat oli mul vaja siia kannatama tulla. Aga umbes viis minutit pärast finišit ja pool liitrit jooki hiljem oli see kõik peaegu meelest läinud :) Loomulikult on alati võimalik asja rahulikult võtta ja lihtsalt distants läbida, aga mina (veel) nii joosta ei oska. Trennis, muuseas, ei ole enamasti liiga raske.

Väga lahe on tegelikult teha trenni siis, kui enamus tervisesportlastest on “tuppa” kolinud – ehk hilissügisel ja suisa talvel suures lumes ja külmas. Jooks on ka väga vaheldusrikas, lisaks pikkadele aeglastele mahutrennidele on lõigutrennid ja mäejooksud, mis on kestuselt lühemad ja nõuavad rohkem pingutust. Kogu aeg saad enda kohta midagi uut teada. Lisaks on jooks ka väga sotsiaalne spordiala – paljud jutud saavad trenni ajal räägitud, kõnelemata võistlustest, kus kaasvõistlejate tugi või võimalus ise kedagi toetada ja julgustada annavad iga kord päris tõhusa positiivse laksu :)

2010.aasta 21.august, Karksi-Nuia triatlonil jooksuetapile minemas

Nagu Sa ütlesid, oled Sa insener. Kui esimeses naiste spordilaagris olime, pidime kõik tunnistama, et kokku olid tulnud väga tehnilise taustaga naised (insenerid, it-spetsialistid, keemikud). Mis neid Sinu arvates sportimises tõmbab/ahvatleb?
See oli küll väga keeruline küsimus. Ma tunnen ainult üksikuid naisi, kes pühendunult mõne kestvusspordialaga tegelevad ja see tegelemine on nii iseenesestmõistetav, et omavahelised jutud käivad pigem teemal “kuidas”, mitte “miks”. Ma arvan, et meie laagri puhul olid olulised kaks märksõna – “esmakordne” ja “triatlon”. Mis tõmbas ligi just selliseid naisi, keda meelitab kõik uus ja suhteliselt tundmatu ning kes ei karda ennast proovile panna. Triatlon ei ole spordiala, millega tegeletakse selleks, et lihtsalt kaalust alla võtta. Pigem võiks öelda, et kaalust alla võetakse selleks, et saaks tegeleda triatloniga.

Sa treenid küll töö kõrvalt nn. harrastajana, aga samas teed seda vastavalt treeningplaanile. Millisel juhul on harrastajal plaani vaja? Mida see Sulle juurde on andnud? Kas usud, et ilma plaanita oleksid tulemused sarnased?
Tänaseks juba pea aasta oleme oma väikese seltskonnaga (loetletud punktis 2) toimetanud tõepoolest treeneri juhendamisel ja plaani järgi. Treener Martin (Martin Mooses) koostab meile igaks kuuks treeningplaanid ja lisaks on meil nädalas kaks ühistreeningut. Mina soovitan igal harrastajal, sõltumata sellest, missugused on tema eesmärgid, vähemalt mingi perioodi treenida treeneri juhendamisel ja plaani järgi. Kõigepealt seetõttu, et algajana oma tervisele mitte liiga teha (soovitav eriti neile, kel on kalduvus trenni tehes liigselt hasarti minna). Igasugused näidisplaanid ei pruugi paljudele sobida, sest need on koostatud mingite keskmiste näitajate alusel ja ei arvesta sportlase iseärasustega. Loomulikult aitab õigesti koostatud plaan kiiremini ja valutumalt oma eesmärkideni jõuda. Mugava inimese jaoks on treeningplaanil ka väike distsiplineeriv väärtus – kuidas sa ikka trenni vahele jätad, kui see must-valgelt konkreetsel kuupäeval paberile pandud. Sealjuures ei tohi unustada ka treeningpäeviku pidamist!

Treenimise juures on minu jaoks oluline, et püstitatud eesmärgid oleksid reaalsed ja treeningud ise vaheldusrikkad. Minu eesmärgiks on saavutada pikematel distantsidel teatud keskmine jooksukiirus. Kuigi mulle meeldib võistelda ja võita (seda viimast veel kordagi juhtunud pole), ei tahaks ma seda iga kord nii teha, et vere maitse on suus ja pilt poolenisti taskus. Soovitud kiiruseni pole ma veel jõudnud, aga joosta on oluliselt kergem küll ning tulemused paranevad tasapisi kogu aeg. Ja ega ma niipea lõpetada kavatse :)

Mis Sind motiveerib? Kui õhtul koju tuled ja väsimus sunniks diivanile heitma ja väljas on koera-ilm, kust leiad jõudu, et siiski jooksma minna? Mis on need kriteeriumid, mil ütled, et täna ei lähe (kuigi plaan näeb ette)?
Eks ma püüa mugavusest omal moel võitu saada. Ühistrenni ikka naljalt minemata ei jäta. Ja kui otse töölt trenni minna, siis on diivaniga kohtumine välistatud. Kui enesetunne on hea, siis ilm mind eriti ei morjenda, ekstreemsemad olud annavad treeningule isegi pigem põnevust juurde. See, mis mind pea iga päev liigutama paneb, ei ole tegelikult mingi müstiline number kusagil lõpuprotokollis, vaid trennijärgne äraütlemata hää enesetunne.

Trennide vahelejätmist tuleb ka ikka ette. See juhtub näiteks siis, kui jalgadega mingid jamad on ja jooksmine võiks asja veel hullemaks teha (võimalusel teen siis muidugi midagi muud). Puhkuse ajal, kui reisin, mul ka tavaliselt eriti treenida pole õnnestunud. Päev saab üldiselt enne otsa :)
Ja vahel … vahel tuleb ka labane laiskus peale.

2009.aasta jaanuaris Otepääl suusatamise MK-etapil (seekord siis kõigest publiku hulgas:)

Tahad Sa oma saavutustest rääkida? Teed Sa eesmärgile suunatult trenni? Millised need eesmärgid on?
Eesmärgist ma eespool juba kõnelesin, aga numbri jätan saladuseks. Kuna mu võistlusklass on juba N45 ja mul puudub sportlase taust, siis väga palju ma ilmselt oma jooksukiirust tõsta ei suuda. Natuke kripeldab küll, kui vaatad, kuidas nooremad trennikaaslased oluliselt kiiremini oma tulemusi parandavad. Tahaks ju ka sama hea olla!

Aga kui omavanustega võrrelda, siis olen juba praegu tegija. Selsamal õnnetul Rahvajooksul, mille tulemusega ma sugugi rahul ei ole (minu aeglaseim võistlus üleüldse!), olin oma võistlusklassis kogunisti 3. kohal. Meie väikeses treeningrühmas on minu suhteliselt kõrgetest kohtadest tulenevalt käibel pisikene stampnali stiilis “kui paar konkurenti eest ära surevad, siis Marika tuleb Eesti meistriks.”:)

Tegelikult ma alles otsin seda kõige õigemat ala. Jooksus tahan kindlasti proovida pikemaid distantse. Ja triatloniga tahaks samuti tõsisemalt tegelema hakata.

Kas on midagi, mida Sa enne jooksmisega alustamist ei teadnud, aga mis on sellega tegelemisel väga oluline?
Ei saa öelda, et oleks mõni oluline asi, mida ma ei teadnud, aga nagu kõik rumalad inimesed, arvasin minagi, et on asju, mis juhtuvad kõigi teiste, mitte ainult minuga.

Nimelt esimesel jooksusügisel õnnestus mul suure hasardiga (kiiresti ja palju) oma jalad “sodiks” joosta, mille tagajärjeks olid kallid raviprotseduurid ja mitmekuuline jooksupaus. Õnneks ei olnud tegemist millegi püsivaga. Praegu suhtun ma igasugustesse ebatavalistesse ilmingutesse oma liikumisaparaadis ülima tähelepanuga. Kõige tähtsam on olla terve. Nii lihtne see ongi :)

Kuna Su õbluke välimus tekitab kadedust, siis kas see on saavutatud sportimisega ja/või õige toitumisega või on loodus Sind lihtsalt hellitanud? Kirjelda väga üldiselt oma igapäevast toitumist.
Siiani pole mul vormi hoidmiseks mingeid erilisi pingutusi vaja läinud. See, et sportimine aitab keha toonuses hoida, on lihtsalt üks selle lisaboonuseid.

Toitumisalaseid nippe mul ka eriti pole. Söön põhimõtteliselt seda, mille järele isu on ja mida rahakott lubab. Töö- ja trennirutiin paneb söögiajad tegelikult üsna rangelt paika – süüa tuleb piisavalt, et jõuaks trenni teha ning hea oleks, kui viimase toidukorra ja trenni vahele jääks ikka vähemalt 2-3 tundi. Hommikune puder või võileib on kodus, lõuna kusagil kontorist väljas. Lõunasöögiks võtan piisavalt aega, sest üks asi, mida ma põrmugi ei salli, on kiirustades söömine. Poolikud praed ja kiirtoit ei ole samuti minu teema. Paar snäkki (mõni õun, müslibatoon või šokolaad) on mul tavaliselt vahepaladeks kaasas, et kõht vahepeal väga tühjaks ei läheks.

Kuna õhtul pärast trenni mul tavaliselt kohe söögiisu ei ole, siis kipuvad minu õhtusöögid jääma üsna hiliseks. Pole sugugi haruldane, et söön õhtust alles kell 10 – aga siis enamasti tõesti midagi kerget ning pokaal veini sinna kõrvale.
(On ikka õnneseeni maailma loodud:) – toim.)

Marika ja jooksukaaslane Anneli Karksi-Nuia triatlonil

Selline sai meie esimene harrastusportlase usutlus. Varsti juba uued tulemas. Seniks võib kirjutada meile (karmen [ät] velolove.ee) inimestest, kellest tahaksite siin lugeda ja ka seda, millised küsimused / vastused teile endale kõige enam huvi pakuvad.

Trekisprinter Daniel Novikov

Posted by Virgo in NiceToMeetYou      1 comment

aug
18

Järgmine nädal (23.-25.08.2010) toimuvad EMV trekisõidus. Trekisprinter Daniel Novikov (21) räägib endast ja muretseb trekisõidu tuleviku pärast.
333 m betoonist ovaali. Jalgrattal ei ole pidureid ega vabajooksu. Kiirused küündivad 70 km/h alla…
Liisi Rist kirjutas enda blogis hiljuti: “Daniel tegi vahepeal kiirendust rolleri tuules. Eriti huvitav vaatepilt, kuidas Novikov hõikab hophop, et hoogu juurde pandaks, ent roller on juba piirajas. Vägev igatahes…”

Mis seos on Eesti jalgratturitel judoga?
Juba teine meie intervjueeritav alustas spordiga tegelemist tataami peal. Mida Sulle judo edaspidiseks andis?
Ausalt öeldes, see oli nii ammu…. Aga kindlasti andis enesekindlust. Arvan, et õige on lapsepõlves päris paljud spordi alad ära proovida, et leida see õige mis on sinu jaoks parim.

Treki sprint on plahvatuslik ja agressiivne ala. Kas pead ennast samasuguseks?
Treki peal olengi plahvatuslik ja agressiivne, aga tavalises elus üritan olla rahulikum, kuigi jah, äkiline iseloom annab vahest endast teada :)

Mitu Eesti rekordit trekil on Sinu käes? Mitu medalit Sul on Eesti meistrivõistlustelt? Milline neist on Sinu jaoks kõige väärtuslikum? Miks?
Hetkel minu nimel üks Pirita velotreki rekord 1 kilomeetri lendstardist ja kaks Eesti rekordit samal distantsil paigalt stardiga. Üks nendest kahest on juuniorite klassis ja teine meeste klassis.
Räägitakse, kui sportlane hakkab oma medaleid lugema ning teab nende arvu, siis neid enam ei tule :)
Ka mina ei tee seda. Lihtsalt tean, et olen 14-kordne Eesti meister. Enda jaoks pean kõige väärtuslikumaks B grupi maailma meistri võistluste kulda sprindis ja samadelt võistlustelt hõbedat keirinis. See kõik oli aastal 2007.

Ats (Ado Hein) on üks Eesti parimaid treenereid. Mida Ats Sulle on Sinu meelest kõige rohkem õpetanud/andnud?
Hindan kõrgelt Atsi kannatlikku meelt, et ta suudab mind ja minu iseloomu taluda. See ei ole kerge :)

Eesti meistrivõistlused on kohe tulemas. Millistel startides Sa osaled ja millised on ootused/eesmärgid?
Sprint, olümpia sprint ja 1 km paigalt start. Eesmärk on üks – kaitsta oma eelmise aasta tiitleid.

Kuidas parandada oma plahvatuslikkust trekil? Räägi meile 2-3 harjutusest mida Sa teed 1-2 nädalat enne sprindi võistlusi.
Selle pärast ma olengi parim, sest minu treening programm ei ole nagu teistel. Saladus!

Palju maksab uuena Sinu trekiratas?
Raami hind  93 tuhande kandis. Kui ratas panna võidusõidu konfiguratsiooni (võistlusjooksud, aero lenks, jne…) siis küündiks letihinnd 200 tuhande kanti.

Räägi paari lausega oma elust Šveitsis UCI WCC’is (World Cycling Centre). Kaua seal olid?
Kokku viibisin seal kolm aastat. Tore aeg oli aga psüühilise koormuse poolest oli raskem, kui füüsilise koormuse pärast…
Suurem osa ajast läks trennide peale ning puhkepäeval magasin terve päeva. Sama tegid ka mu treening- ja koolikaaslased. Seega aega, et uusi sõpru leida, seal lihtsalt ei olnud. Mina pean ennast selliseks inimeseks, kes jaotab oma aja võrdselt puhkuse, trenni ja omaste vahel. Seal ma tegin trenni ja ülejäänud aja puhkasin. .
Minu arvamus oli, on ja jääb selliseks, et sporti peab nautima ja sport peab olema lõbus! Kui kõik see kaob ära, siis sporti pole mõtet teha!

Mõned füsioloogilised küsimused:
Kui pikk sa oled? 190 cm
Palju kaalud suvel/talvel? 100 kg – 106 kg
Palju watte välja väntad? Pole ammu testimas käinud.
Mis su kopsumaht on? Peaaegu 8 liitrit.
Mitme kilogrammiga kükke teed (isiklik rekord)? 210 kg, 2 täiskükki.

Kas Sulle on olnud ja on ka tulevikus tähtis esindada Eesti Vabariiki?
Varem oli tähtsam. Loodame, et meil saab kunagi sisetrekk valmis ning kõik on vajalikul tasemel ning sponsorite huvi tõuseb kodumaiste võistluste vastu. Hetkel on mul selline tunne, et riigipoolne toetus on liiga madal. Võtame näiteks Pirita velotreki heakord. Äkki oleks mõttekas trekk korras hoida kogu suve, et saaksid treki-huvilised ohutult seal suvi läbi harjutada. Koristama aga hakati alles nädal enne Eesti meistrivõistlusi. Kus siis peaks trekisõitja valmistuma? Hetkel on selline tunne, et treki Eesti MV peetakse ainult lihtsalt moe pärast. Kõik tulevad paariks päevaks kokku ja teevad selle läbi nii nagu oskavad ja suudavad. Saavad oma hooaja punktid kätte ja kõik. Kuidas need tulemused tulevad, kui ei pühendata aega ja ei looda võimalusi? Loomulikult on majanduses hetkel kriisi ja raha on vähem. Mina isiklikult annan endast parima ja ratast veel varna ei riputa, leides endas jõudu ja jaksu, et sporti edasi teha. Siin kohal pean tänama oma vanemaid. Ilma nendeta ma ei oleks siin, kus ma hetkel olen.

Kui ma tulin 2009 Eesti meistriks, sain ma medali ja ühe maanteekummi. Mis ma teen sellega? Ehk on tulevikus võimalik toetajate käest saada väiksemas vääringus raha ja kasutada seda sihtotstarbelisemalt näiteks velotreki koristamiseks?
Tuli natuke äkiline jutt aga keegi peab välja ütlema :)

Sa käid hetkel ka koolis. Mida Sa õpid?
Jah, käin küll, teine kursus ja õpin Tallinna Ülikoolis kehakultuuri.

—————————————

http://www.danielnovikov.eu/

Suured tänud Danilelile vastuste eest ja juba varsti on oodata uusi ja huvitavaid inimesi, kellega natukene spordijuttu puhume.

Naiste maastikuratta laager

Posted by Karmen Reinpõld in Üritused      2 comments

aug
17

13.-15.08.2010 sai jälle hulk toredaid naisi kokku. Seekord Toomihkli talus Lääne-Virumaal, et õppida paremini maastikurattaga sõitma. See sära, mida ma nägin naiste silmis, kui nad lõpuks Emumäe singli peale said oli tõeliselt inspireeriv!

Kui me reede õhtul Toomihkli tallu jõudsime, polnud Eesti Energia 5 päeva-tagust elektrikatkestust veel likvideerida jõudnud. Meile see sobis:) Romantikapakett nagu maast leitud. Nii me sõime õhtust ja rääkisime juttu küünlavalgel.

Hommik algas teoreetilise loenguga maastikuratta ehitusest ja hooldusest, mispeale läksime õue ning järgnes tehniline tund – Liisi Risti nõuannete järgi harjutasime kaheksaid, kohapeal seismist ehk tasakaalu, kellel olid klipid siis üleshüpet (olin üllatunud, kui lihtsalt suutsin ma selle ära õppida:)), kellel polnud, siis tõstsime esiratast ja mängisime kehaga, et takistus saaks paremini ületatud.

Siis aga suundusime Rakke rattamaratoni rajale – alul kruusalõikudele, et soojaks sõita ja pärast võtsime suuna Emumäe tõusule ning maasikaks tordil oli samanimeline singel:) Minusugune mnt-hunt võib ainult imetleda neid särasilmi!

Peale kosutavat lõunasööki võtsime teemaks normaalse söömise ja treeningplaanid. Lisaks teooriale oli Virgo teinud kaks erineva koormusastmega plaani valmistumaks Tartu Rattamaratoniks.

Kerge puhkus ja siis venitama ning harjutused omakeharaskusega:)

Õhtul sai veel saunatatud, aga sellega oldi tagasihoidlikud, et mitte keha liigselt kurnata enne pühapäevast (pool)maratoni ning muidugi jätkus juttu jälle hiliste õhtutundideni.

Nendele, kes võistlema ei plaaninud minna, algas hommik kerge jooksuga.

Enamus naisi aga valmistusid peale hommikusööki kohe ka rattamaratonil startima – nagu näiteks Liisi Rist ja Terje Mitt.

Oli meil ka naine, kes läks täiesti esimest korda võistlema ning järelkaja tundus nii positiivne, et poleks ime, kui ta järgmistelgi võistlustel stardiks:)

Pühapäeva Rakkes lõpetasime naistele kaasa elades. Emumäel nägime nii Liisit kui Terjet.

Ka kohtasime  Küljetuule-Jüri :)

Rakke rattamaratoni Emumäetõus

Kuni järgmise korrani ehk taastumise ja hooaja ettevalmistamise laagrini:)

PS! Rohkem pilte maastikuratta laagrist.

Väike videomeenutus ka:

Velolove naiste spordilaager: MTB from Karmen Reinpõld on Vimeo.