Insenerist jooksuharrastaja Marika Rohtla

Posted by Karmen Reinpõld in NiceToMeetYou

aug
23

Siiani oleme kajastanud inimesi, kelle üldnimetajaks võiks öelda “sportlased”:), kuid usume, et sama palju huvi võiks pakkuda ka harrastussportlaste usutlused. Nii mõlgutasimegi mõtteid ja otsustasime, et miks mitte tutvustada naisi meie esimesest naiste spordilaagrist ja kuna 28-08-10 on tulemas järjekorras 38. Jooks ümber Ülemiste järve, siis tundus harrastusjooksja Marika Rohtla (N45) sobivat siia ütlemata hästi.

Marika, milline on Sinu taust: elu ja hobid?
Lapsepõlv ja kooliiga on mul möödunud maal, alates ülikooli astumisest sai minust tartlane. Olen küll vahepeal lühemat aega ja poole kohaga elanud ka Põlvas, Viljandis, Tallinnas ja olnud 1990. aastal talupraktikal Kesk-Rootsis. Seega traktoreid ma ei pelga ja kombainiga saan ka hakkama. Isegi väikelennuki tüüri olen hoidnud. Lehmalüpsmine mulle väga ei istunud.

Tartu Ülikooli lõpetasin bioloogia erialal. Diplomitöö oli pika ja keerulise nimega ning selle teemaks oli ühe taimse ensüümi hingeelu. Kuidagi kukkus nii välja, et oma õpitud erialal ei ole ma päriselt kunagi töötanud ja teadlast minust ka ei saanud. Pärast lapse sündi ja mõnda rahutut aastat jäin lõpuks Tartusse paigale. Juhus tahtis, et satuksin tööle ehitusettevõttesse. Samasse valdkonda olen jäänud tänini. Mingil ajal tundsin, et erialaseid teadmisi jääb väheks ja astusin eksternina Tallinna Tehnikakõrgkooli inseneriõppesse hoonete ehituse erialale. Töö võttis aga ühel hetkel oma ja see kool jäi mul lõpetamata.

Hobid? Tagasi vaadates on mul ses suhtes olnud väga erinevaid eluperioode. Raamatud ja kunst koolipõlves. Ujumine ja tennis. Reisimine (mitte mingil juhul rannapuhkus, vaid pigem kultuur ja ekstreem!) läbi terve elu. Ja mida paljud inimesed minust ei usuks – olen kujundanud rõivaid ja olnud kirglik õmbleja. Praegu on nii, et kui ma parasjagu ei tööta ja ei reisi (kaks viimast käivad tihti ka koos), siis jagan end peamiselt spordi ja heade veinide vahel. Sekka ka mõõdukas koguses veel teatrit ja muusikat.

2010.aasta juulis Margo talu triatloni rattaetapile minemas (kuidas küll see king sinna klipi külge jääb?)

Praegu tegeled Sa põhiliselt jooksmisega – miks just see? On ju jooksmine ala, mida tihti (põhjendamatult) peetakse igavaks ja raskeks.
Pean siinkohal näpuga näitama oma venna ja vennanaise peale. Nemad alustasid, järelikult on süüdi. Mina lihtsalt algul sörkisin sabas ja üks asi viis teiseni. Nii et vist puhas juhus pluss “kehvad” geenid? Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis olin just töökohta vahetanud ning seetõttu väga kohtkindlaks muutunud. See oli minu jaoks harjumatu ning ebameeldiv ja tahtsin lihtsalt liikuda! Alustamine on tegelikult imelihtne, kui on, kellega koos joosta. Poolteist kuud hiljem osalesin juba esimesel võistlusel ning pärast seda oli raske midagi tagasi pöörata.

Igav ei ole mul veel hakanud. Raske on vahel küll. Jooksin just värskelt oma esimese poolmaratoni troopilises Tallinnas ning vähemalt kaks korda distantsi kestel mõtlesin, et mida paganat oli mul vaja siia kannatama tulla. Aga umbes viis minutit pärast finišit ja pool liitrit jooki hiljem oli see kõik peaegu meelest läinud :) Loomulikult on alati võimalik asja rahulikult võtta ja lihtsalt distants läbida, aga mina (veel) nii joosta ei oska. Trennis, muuseas, ei ole enamasti liiga raske.

Väga lahe on tegelikult teha trenni siis, kui enamus tervisesportlastest on “tuppa” kolinud – ehk hilissügisel ja suisa talvel suures lumes ja külmas. Jooks on ka väga vaheldusrikas, lisaks pikkadele aeglastele mahutrennidele on lõigutrennid ja mäejooksud, mis on kestuselt lühemad ja nõuavad rohkem pingutust. Kogu aeg saad enda kohta midagi uut teada. Lisaks on jooks ka väga sotsiaalne spordiala – paljud jutud saavad trenni ajal räägitud, kõnelemata võistlustest, kus kaasvõistlejate tugi või võimalus ise kedagi toetada ja julgustada annavad iga kord päris tõhusa positiivse laksu :)

2010.aasta 21.august, Karksi-Nuia triatlonil jooksuetapile minemas

Nagu Sa ütlesid, oled Sa insener. Kui esimeses naiste spordilaagris olime, pidime kõik tunnistama, et kokku olid tulnud väga tehnilise taustaga naised (insenerid, it-spetsialistid, keemikud). Mis neid Sinu arvates sportimises tõmbab/ahvatleb?
See oli küll väga keeruline küsimus. Ma tunnen ainult üksikuid naisi, kes pühendunult mõne kestvusspordialaga tegelevad ja see tegelemine on nii iseenesestmõistetav, et omavahelised jutud käivad pigem teemal “kuidas”, mitte “miks”. Ma arvan, et meie laagri puhul olid olulised kaks märksõna – “esmakordne” ja “triatlon”. Mis tõmbas ligi just selliseid naisi, keda meelitab kõik uus ja suhteliselt tundmatu ning kes ei karda ennast proovile panna. Triatlon ei ole spordiala, millega tegeletakse selleks, et lihtsalt kaalust alla võtta. Pigem võiks öelda, et kaalust alla võetakse selleks, et saaks tegeleda triatloniga.

Sa treenid küll töö kõrvalt nn. harrastajana, aga samas teed seda vastavalt treeningplaanile. Millisel juhul on harrastajal plaani vaja? Mida see Sulle juurde on andnud? Kas usud, et ilma plaanita oleksid tulemused sarnased?
Tänaseks juba pea aasta oleme oma väikese seltskonnaga (loetletud punktis 2) toimetanud tõepoolest treeneri juhendamisel ja plaani järgi. Treener Martin (Martin Mooses) koostab meile igaks kuuks treeningplaanid ja lisaks on meil nädalas kaks ühistreeningut. Mina soovitan igal harrastajal, sõltumata sellest, missugused on tema eesmärgid, vähemalt mingi perioodi treenida treeneri juhendamisel ja plaani järgi. Kõigepealt seetõttu, et algajana oma tervisele mitte liiga teha (soovitav eriti neile, kel on kalduvus trenni tehes liigselt hasarti minna). Igasugused näidisplaanid ei pruugi paljudele sobida, sest need on koostatud mingite keskmiste näitajate alusel ja ei arvesta sportlase iseärasustega. Loomulikult aitab õigesti koostatud plaan kiiremini ja valutumalt oma eesmärkideni jõuda. Mugava inimese jaoks on treeningplaanil ka väike distsiplineeriv väärtus – kuidas sa ikka trenni vahele jätad, kui see must-valgelt konkreetsel kuupäeval paberile pandud. Sealjuures ei tohi unustada ka treeningpäeviku pidamist!

Treenimise juures on minu jaoks oluline, et püstitatud eesmärgid oleksid reaalsed ja treeningud ise vaheldusrikkad. Minu eesmärgiks on saavutada pikematel distantsidel teatud keskmine jooksukiirus. Kuigi mulle meeldib võistelda ja võita (seda viimast veel kordagi juhtunud pole), ei tahaks ma seda iga kord nii teha, et vere maitse on suus ja pilt poolenisti taskus. Soovitud kiiruseni pole ma veel jõudnud, aga joosta on oluliselt kergem küll ning tulemused paranevad tasapisi kogu aeg. Ja ega ma niipea lõpetada kavatse :)

Mis Sind motiveerib? Kui õhtul koju tuled ja väsimus sunniks diivanile heitma ja väljas on koera-ilm, kust leiad jõudu, et siiski jooksma minna? Mis on need kriteeriumid, mil ütled, et täna ei lähe (kuigi plaan näeb ette)?
Eks ma püüa mugavusest omal moel võitu saada. Ühistrenni ikka naljalt minemata ei jäta. Ja kui otse töölt trenni minna, siis on diivaniga kohtumine välistatud. Kui enesetunne on hea, siis ilm mind eriti ei morjenda, ekstreemsemad olud annavad treeningule isegi pigem põnevust juurde. See, mis mind pea iga päev liigutama paneb, ei ole tegelikult mingi müstiline number kusagil lõpuprotokollis, vaid trennijärgne äraütlemata hää enesetunne.

Trennide vahelejätmist tuleb ka ikka ette. See juhtub näiteks siis, kui jalgadega mingid jamad on ja jooksmine võiks asja veel hullemaks teha (võimalusel teen siis muidugi midagi muud). Puhkuse ajal, kui reisin, mul ka tavaliselt eriti treenida pole õnnestunud. Päev saab üldiselt enne otsa :)
Ja vahel … vahel tuleb ka labane laiskus peale.

2009.aasta jaanuaris Otepääl suusatamise MK-etapil (seekord siis kõigest publiku hulgas:)

Tahad Sa oma saavutustest rääkida? Teed Sa eesmärgile suunatult trenni? Millised need eesmärgid on?
Eesmärgist ma eespool juba kõnelesin, aga numbri jätan saladuseks. Kuna mu võistlusklass on juba N45 ja mul puudub sportlase taust, siis väga palju ma ilmselt oma jooksukiirust tõsta ei suuda. Natuke kripeldab küll, kui vaatad, kuidas nooremad trennikaaslased oluliselt kiiremini oma tulemusi parandavad. Tahaks ju ka sama hea olla!

Aga kui omavanustega võrrelda, siis olen juba praegu tegija. Selsamal õnnetul Rahvajooksul, mille tulemusega ma sugugi rahul ei ole (minu aeglaseim võistlus üleüldse!), olin oma võistlusklassis kogunisti 3. kohal. Meie väikeses treeningrühmas on minu suhteliselt kõrgetest kohtadest tulenevalt käibel pisikene stampnali stiilis “kui paar konkurenti eest ära surevad, siis Marika tuleb Eesti meistriks.”:)

Tegelikult ma alles otsin seda kõige õigemat ala. Jooksus tahan kindlasti proovida pikemaid distantse. Ja triatloniga tahaks samuti tõsisemalt tegelema hakata.

Kas on midagi, mida Sa enne jooksmisega alustamist ei teadnud, aga mis on sellega tegelemisel väga oluline?
Ei saa öelda, et oleks mõni oluline asi, mida ma ei teadnud, aga nagu kõik rumalad inimesed, arvasin minagi, et on asju, mis juhtuvad kõigi teiste, mitte ainult minuga.

Nimelt esimesel jooksusügisel õnnestus mul suure hasardiga (kiiresti ja palju) oma jalad “sodiks” joosta, mille tagajärjeks olid kallid raviprotseduurid ja mitmekuuline jooksupaus. Õnneks ei olnud tegemist millegi püsivaga. Praegu suhtun ma igasugustesse ebatavalistesse ilmingutesse oma liikumisaparaadis ülima tähelepanuga. Kõige tähtsam on olla terve. Nii lihtne see ongi :)

Kuna Su õbluke välimus tekitab kadedust, siis kas see on saavutatud sportimisega ja/või õige toitumisega või on loodus Sind lihtsalt hellitanud? Kirjelda väga üldiselt oma igapäevast toitumist.
Siiani pole mul vormi hoidmiseks mingeid erilisi pingutusi vaja läinud. See, et sportimine aitab keha toonuses hoida, on lihtsalt üks selle lisaboonuseid.

Toitumisalaseid nippe mul ka eriti pole. Söön põhimõtteliselt seda, mille järele isu on ja mida rahakott lubab. Töö- ja trennirutiin paneb söögiajad tegelikult üsna rangelt paika – süüa tuleb piisavalt, et jõuaks trenni teha ning hea oleks, kui viimase toidukorra ja trenni vahele jääks ikka vähemalt 2-3 tundi. Hommikune puder või võileib on kodus, lõuna kusagil kontorist väljas. Lõunasöögiks võtan piisavalt aega, sest üks asi, mida ma põrmugi ei salli, on kiirustades söömine. Poolikud praed ja kiirtoit ei ole samuti minu teema. Paar snäkki (mõni õun, müslibatoon või šokolaad) on mul tavaliselt vahepaladeks kaasas, et kõht vahepeal väga tühjaks ei läheks.

Kuna õhtul pärast trenni mul tavaliselt kohe söögiisu ei ole, siis kipuvad minu õhtusöögid jääma üsna hiliseks. Pole sugugi haruldane, et söön õhtust alles kell 10 – aga siis enamasti tõesti midagi kerget ning pokaal veini sinna kõrvale.
(On ikka õnneseeni maailma loodud:) – toim.)

Marika ja jooksukaaslane Anneli Karksi-Nuia triatlonil

Selline sai meie esimene harrastusportlase usutlus. Varsti juba uued tulemas. Seniks võib kirjutada meile (karmen [ät] velolove.ee) inimestest, kellest tahaksite siin lugeda ja ka seda, millised küsimused / vastused teile endale kõige enam huvi pakuvad.