Mikk Vaaks. Elu on seiklus!

Ajakirjanduses on üldjuhul juttu juba tuntud ratturitest ja nende tulemustest, aga püüame tutvustada ka neid noori sportlasi, kes on samamoodi püüdlikud ja andekad ning jahivad oma unistusi kodus või välisriikides. Ja miks mitte rääkida ka sellest, kuidas tegelikult ratturi elu teises riigis on.

Viljandist pärit Mikk Vaaks (22) on üks neist paljudest ratturitest, kes sõidab välisklubis ja hetkel UVCA Troyes tiimis teise riigi lipu all.

Alustame algusest. Ühel päeval potsatas Facebooki postkasti kiri, kus tunti tema vastu huvi. Vahetati e-maile ja suheldi ja lepiti kokku, et juulikuust sõidab Mikk Prantsusmaal. Kes teda soovitas või kuidas ta leiti, ei tea tema ise ka päris täpselt. Ju ikka keegi kuskilt näpuga osutas. Oma nö. „näidud“ ära saatnud, mees sobis tiimile. Ja niimoodi need noored Eesti ratturid satuvadki välisriiki sõitma. Miku enda sõnul on ta olukorraga väga rahul. Klubi on suur ja tegevus organiseeritud ning üsnagi professionaalne. Ka varasemalt on ta sõitnud Prantsusmaal 2007/08 a. Team Europe Weldomis ning 2009 a. Kevadel Apoge Cycliste`s.

Välisklubi aga ei tähenda kohe profisportlaseks hakkamist, sinnani on üsna pikk tee minna ning enne tuleb ennast tõestada, et amatöörklubist kõrgemale pürgida ja tiimide värbajatele silma jääda. Seda just kohalikel võistlustel.

(Profiklubid jagunevad: Pro tour, Pro continental ja continental klubideks. Prantsuse amatöörklubid jagunevad aga 1. Divisjoni klubideks (DN1), 2. Divisjoni klubid ning ilma reitinguteta klubid)

Mikk pole alati rattaspordiga tegelenud. Noorena käis Mikk suusatamas, ujumas, rahvatantsus ja isegi Judo trennis – teeb ettevaatlikuks?

Küsisime siiski paar küsimust, et asjasse veelgi selgust saada.

Mille poolest erineb sõitmine Eesti rattaklubis ja Prantsusmaa klubis? Millised on võistlused siiamaani olnud? Raskemad kui Eestis?

Prantsusmaal on võistlusi rohkem, põhimõtteliselt oleks enam-vähem iga päev võimalik joonele minna. Võistlused on erinevate kategooriatega ja no kogu süsteem on natuke professionaalsem ikka kui Eestis.

Öökriteeriumit olen nt. siin sõitnud, mida Eestis ei ole ja siis olid kiirused ikka suured, keskmiselt u. 45 km/h. Sõit ise toimus vanalinnas kus ringi pikkuseks 1,4 km. Siin on kriteeriumid ka pikemad – u. 90 km kui Eestis on 40 km. Sellel võistlusel osales paar proffi, sest see oli nö. eliidi sõit.

Viimane kõige mõnusam sõit oli just äsja (2. kat. võistlus), mis polnud küll suur üritus aga väga suure emotsiooni sain. Profiili poolest meenutas Otepää maastikku ning distantsiks tuli kokku 110 km (üks ring 10 km). Öökriteeriumiga seda võrrelda ei saa, sest viimane võistlus oli taseme poolest erinev ja ka profiil teine. Minu korterikaaslane sai esimese koha ja mina jäin 11. Ise küll tulemusega väga rahule ei jäänud aga võit on võit. Natukene kahju on võistlusest, mis katkestati tormi tõttu. Vihma sadas ja puude otsast lehti ning oksi juba lendas. Oli juba endalegi ohtlik, aga vihm mulle sobib ning positsioon oli hea – atrõõvis ja püüdmatuses kauguses 5-kesi. Sõidu võib igaüks enda jaoks raskeks teha tõusumeetrite poolest. Need teevad siinsed sõidud küll raskemaks kui Eestis. Sõidud on intensiivsemad, pidevalt rünnatakse ja väga raske on kontrollida, milline minek nüüd see õige on.

Võistlused jagunevad kategooriateks ja Mikk sõidab võistlustel, mis jäävad 1-2 kategooria vahele. Prantsusmaal on litsentsid vastavalt sellele, kui palju eelmisel hooajal on punkte kogutud. Nii paigutatakse ka sõitjad vastavalt, kes millistel võitlustel osaleda võivad. Nii ongi võistlused jagunenud, kus sõidavad 1+2+3 kat., 2+3 kat., 3 kat. ja 1+2 kat. See piirab ära olukorra, kus tugevamad ei saa sõita nendel võistlustel. Eliit national võistlusel saavad osaleda ka Continental profitiimid ning 1. ja 2. kategooria litsentsisega sõitjad.

Mikk uues klubis Prantsusmaal

Peetakse ju alati koosolekuid enne võistlust ja arutletakse, et kelle peale seekord panustatakse, et tiimi nö. silmapiiril hoida ja võitu saada. Ühe võit on ju kõigi võit eksole. Kes seda otsustab? Kas vaieldakse ka palju või otsustab seda üks inimene nagu treener ja lõpuks võistluse käigus keegi ikka teeb nö. „oma sõitu, et igaüks enda eest“ nagu Eestis tihti kombeks?

Treener paneb paika taktika ja sellest üritatakse kinni pidada. Muidugi alati see ei õnnestus ja sõidu ajal tuleb plaani muuta. See tuleb jooksvalt ja igaühel pea juba nokib, mida tegema peab, aga kui ei saa, siis on selleks kapten, kes hakkab vägedejuhiks. Kui keegi atrõõvi saab, siis teised puhkavad, et järgmiste minekutega kaasa minna, seega üritame alati kellegi minekusse saada.

Mis Sa arvad, miks Eestis see „igaüks enda eest“ tihtipeale on?

Eks kõik tahavad võita ja võibolla sellist meeskonnavärki ei ole nii suurt. Iseloomud mängivad ka rolli.

Tegelikult ei räägita väga palju sellest, et milline on tegelikult ratturi elu. Milline Sinu igapäevarutiin siis välja näeb?

Hommikul ärkan tavaliselt 8-9 ajal, siis söön ja lähen trenni ja olenevalt päevast kui pikk trenn on, kujuneb ka edasine päevaplaan. Lühike trenn, siis pealelõunal saab ujuma minna või midagi muud huvitavat ette võtta, aga peale pikemat trenni ei ole viitsimist kuhugi minna ja siis veedan aega diivanil vedeledes 

Te elate korteris mitmekesi ja käite koos trennides. Kas saate hästi läbi või tekib vahest ka omavahel hõõrumisi/arusaamatusi? Kuidas see läbisaamine ja ülesannete jagamine teil seal käib?

Korteris oleme 3kesi. Mina ja Andrey Strikov esindame Eestit  ja Joshua Hunt on inglane. Ülesanded on kõik võrdselt ära jaotatud ja läbisaamine on hea. Valdavalt käin trennis koos Joshiga, sest Andrey magab kaua ja on juhtunud,et kui meie oleme trennist tagasi siis Andrey pole veel ärganudki. Ja noh ta sööb öösel müslit, mistõttu saab see ka kiirelt meil otsa. Nüüd on ta juba Eestis tagasi, sest kool on algamas. Osad tiimikaaslased elavad samas linnas ja üritame ikka koos ka trenni teha. Aga kui muidu ei näe siis alles võistlustel.

Hetkel on Eestis väga aktuaalne teema autojuht vs. rattur. Kuidas Prantsusmaal sellega lood on? Kus sa seal trenni teed?

Väga mõistvad on autojuhid ja signaali on lastud üksikud korrad ja sedagi eesmärgiga, et ma kuuleks, et auto tuleb. Tihti on hõigatud aknast „Allee…Vinokurov“ jne. Mitu korda oleme sattunud trenni tehes teiste ratturitega samale teele, kus sõidavad 50-60 ratturit korraga. Eestiga võrreldes väikese koha rattaralli mõõtmetes. Siin on see täiesti tavaline ja selles pundis võib olla igasuguse tasemega rattureid. Olen sattunud ka trenni tehes punti, kus kõrval sõitis Tour de France`l osalenud mees, kes võitis ka ühe etapi. Kiirus on nendes puntides olnud keskmiselt 35km/h ja nii 100 km.

Siiani oled sõitnud Eestis Viljandi Rattaklubis. Kas sõidad Eesti klubis ka veel kui Prantsusmaal hooaeg lõpeb? Ja kui sügisel tagasi tuled, siis rattaklubidel tasub Sul silm peal hoida järgmiseks hooajaks eksole.

Raske öelda, kas ma mõnest sõidust sügisel osa võtan, sest 13. oktoobril lähen sõjaväkke ning Prantsusmaal viimane sõit on 3. oktoober. Eks näha ole palju seda energiat sügisel on, et vihmaga pori sisse müttama minna… muidugi oleks päris vahva, kuigi maastikusõidud mulle tähtsad ei ole. Kui kõik hästi läheb, siis juba järgmisel hooajal olen Prantsusmaal tagasi ja Eestis nii väga aega ei jäägi sõita. Tahaks siiski Saaretuuri ja EMV kaasa sõita.

Grupisõidus tunneb Vaaks ennast kõige paremini -> Saaremaa Velotuur 2010

Motivatsioon on alati sportlastele väga tähtis. Kord on seda palju ja kord ei ole seda üldse. Kes sind motiveerib kõige enam kui on raske? Kuidas Sa oma motivatsiooni taas üles leiad?

Muusika, sõbrad ja lähedased aitavad motivatsiooni kõrgel hoida. Alati tuleb uusi sihte seada, siis ei lähe ka tühja pressimiseks ja mott on alati laes. Üldiselt mul motivatsiooniga probleeme pole.

Palju sa nädalas trenni teed? Ja kuidas sa end talvel vormis hoiad kui rattaga eriti sõita ei saa?

Hooajal umbes 15-20 tundi tuleb ära. Talvel on olnud ka 35-tunniseid nädalaid. Siis suusatan palju ja käin ujumas. Jõusaalis ikka ka, aga see pole just lemmik. Jooksen, matkan ja mängin jalg- ja korvpalli. Põhimõtteliselt teen kõike, mis mind liikuma paneb. Vahelduseks ikka sõidan pukil ja mööda lumiseid radu. On juhtunud, et hommikul lähen välja ja pärast 5-6 tundi õhtul tagasi. Nagu üks korralik tööpäev ja seda talvel.

Sa teed ise endale treeningplaani või on selleks treener? Kuidas varustus on?

Põhiliselt ise. Prantsuse klubi treener teeb ka plaani aga see on päris hull plaan ja 1:1 ma seda päris ei tee. Samuti on mind nõustanud Rene Mandri ja Erki Pütsep. Omad ikka aitavad.

Hetkel sõidan Haibike Affair Sl-ga. Igati rahul. Samuti anti kasutada powertap, mille tulemuste põhjal meil Joshiga (korteri- ja tiimikaaslane) käib omamoodi võistlus. Kes kelle tulemusi suudab üle teha.

Miku praegune rekord on 1500 watti ja kopsumaht 7,0 liitrit, maksimaalne pulss on olnud 202 ja spordiarsti külastab 1-2 korda aastas.

Kui algaja tahaks treeningplaani, kas ta võib Sinu poole pöörduda või kelle käest ta abi võiks küsida?

Kindlasti võib pöörduda – olen igati valmis nõu ja jõuga abiks olema.

Mitu kuud kodust eemal olla ei ole vist kuigi kerge. Kodused igatsevad Sind ja Sina neid. Kuidas Sa sellega hakkama saad või oled hoopis selline „üksik hunt“ keda ei häiri sellised asjad enam?

Õnneks on olemas MSN ja Skype ning Facebook, kus saab sõprade ja lähedastega suhelda, nii et väga raske siin olla ei ole – kannatab ära.

Ilma eesmärgita sporti ei saa teha. Milline on Sinu eesmärk ja kui reaalne see on või lihtsalt suur unistus?

Ma arvan, et eesmärk, mille ma seadnud olen, on reaalne.

Mikk siinkohal oma tõelist eesmärki avaldada ei tahtnud – see jääbki meile saladuseks.

Ja nüüd asume faktide juurde ala „kes on Liivimaa parim ratsutaja“:

…mis on Sinu arvates parim tulemus, mille oled spordis saavutanud? Saaremaa velotuuri etapivõit. Loodan, et parimad võidud on alles ees.

… kes on Sinu suurim eeskuju Eestis, välismaal? Eestlastest on eeskujudeks endised ja praegused profid, välismaalt lemmikuks Thor Hushovd.

… kes on Sulle kõige suurema väljakutse esitanud treeningplaanide vallas? Kevadel, kui viibisin Itaalias Hawaii Expressi laagris, siis tekkis kontakt Tõnuga, 50 aastane härra, kes huvitub rattaspordist ning juhendasin teda. Seda võib pidada vast suurimaks väljakutseks. Muidugi nipet- näpet olen vennale teadmisi jaganud ja sõpradele-tuttavatele, kes küsinud nõu.

…mis on Sinu suurim soov kui sportlikud saavutused ja unistused välja jätta? Missivalimiste juttu ei hakka rääkima :D Suurim soov oleks, teha seda mida meeldib ja mida naudin, hetkel ma seda ka teen.

… Sinu elumoto oleks? Hõuli mõuli… elu on seiklus :D

Share