Mis Sind motiveerib?

Posted by Karmen Reinpõld in HowTo, VeloLove

aug
30

Sügisene suveilm; vaatad spidokat, mis näitab 22 minutit sõiduaega, kokku on vaja sõita 3 h, oled üksi (sina ja ratas ja maantee) ja hooaeg on olnud pikk (mitu tuhat km seljataga) ja mida sa tunnen? Tüdimust, väsimus? Esimest ei tunne, kerget väsimust küll, sest eile ja üleeile sai sõidetud juba 1.5 ja 2.5 h, aga see väsimus on normaalne ja vajalik. Ja homme on ju puhkekas. Paratamatult tekib kuskil küsimus, mis sind motiveerib? Miks sa seda kõike teed?

“Mäletan kesksuviseid intervalltreeninguid, kui plaanis olid minutilised lõigud. Esimesed 20 sekundit kogusid kiirust, 30 sekundi pealt vaatasin alati aega, sest tunne oli, et ma enam ei jaksa ja siis hoiad-hoiad-hoiad, 5 sekundit veel, mille jooksul püüad veel kiirendada (reaalselt tähendab see seda, et hoiad ikka sama tempot) ja kui kell kukub, siis vajud aerolenksule ja tahad oksendada ja nutta – no nii pagana raske.. Taastud 5 minutit ja teed seda kõike uuesti ning nii 5 korda.“

Milleks sa ennast nii piinan – isegi kui sul endal ei teki alati seda küsimust, siis kõrvalseisjal tihti tekib. Lihtne vastus on, et tahad kiiremaks ja tugevamaks saada. Algaja entusiasm ei lase veel selle küsimusega süvitsi tegeleda – kui motivatsioon kaob, siis tegeled.

(c) Gert Väli

Aga siis tuleb talv – (mnt)ratas kolib talvekorterisse ja algab põhjaladumine eelkõige jooksu ja kepinguga või suusatades. Kihtide arv seljas kasvab lineaarselt külmakraadidega, varahommikused treeningud saavad rutiiniks (äratus on 0525). Sa leiad aja, et treenida 7-14h nädalas, aga jõuad ka kõike muud seal kõrval teha, sest tegeled asjadega, mida naudid.

Kas tuleb tuttav ette? Või mis Sind motiveerib? Jaga omi mõtteid kommentaarides.

30. aug 2010, 15:46
Genry says:

Kui nii otse küsida siis jah panebki mõtlema. Esiteks on moti asemel justkui julguse puudus midagi muud proovida või üldse spordist loobuda ja teiseks ei taha ju ka, kift on olla “spordimees”, kasvõi sisimas. Suurelt kuulutaja ei ole, pigem selline üksi punnija. Samas kodus laps ja naine, et tahtmatult kahetsus põeb hinge ulguva tuule käes üksi pedaali sõtkudes.
Hetkel ongi kõige raskem ülemineku periood, sest ilm jaheneb ja tuul muutub järjest valjemaks, st suhtkoht rske on nautida mnt sadulas trenne ja samas pidevast hirmunud pilguga taevast jälgides, et kas minna veel teha aas sisse või saab vihma kaela? Metsa all mtb-ga veereda on aegajalt fun aga seda täpselt 1 “trenn” nädalas – tegelikult ei oska üksi metsa all treenida, et ei saa aru mis teha on vaja. Maanteel on lihtne – vajuta!
Kellest veel puudust tunnen on trennikamraad, ühed teevad kas liiga karmilt trenni või siis teised jälle on liiga asjaarmastajad, seega käib treenimine üksipäi. Leiaks mõne kamraadi ehk küll aga eks iga inimene eelistab sportimisele elukoha lähedust ja seegi seab jälle ahtamad võimalused. Aasta läbi treenid, teed paar statrti suvel, oled jälle aasta vanem ja hakkad kõike otsast peale.. Õnne tipp kas pole :) ? Seega ootan huviga esitatud küsimusele vastust :)
31. aug 2010, 08:24
tarmo says:

Sügis on minu meelest parim aeg rattaga sõiduks. Loodus on karge ja võrratute värvidega. Pikad sõidud nädalavahetustel nii maanteel kui ka metsas saavad hoopis uue tähenduse. Mõnus on lihtsalt sõita teadmisega, et sa ei valmistu millekski ja pole plaani mida järgida. Puhas nauding. Eelmisel aastal läbisime nädalavahetustel oktoobrist kuni lume tulekuni detsembris ca 1500 km. Juba ootan seda aega!
31. aug 2010, 19:54
Pille says:

Treenin ja sõidan ainult enda lõbuks , ei mingeid intervalle ega lõike. Sõidan, kõnnin , jooksen ja ujun. Kolm korda nädalas, mitte rohkem . Lihtsalt aega ei ole – töö ja pere. Ja just tunnen, et nii ongi hea. Siis ei lähe silme eest mustaks ,kui mõnikord trenn vahele jääb jne. Üldse ei taha saada ei kiiremaks ega tugevamaks. Tahan, et oleks hea olla ja naudingut, mis pakub trenn.
Aga sügisel on mõnus sõita ja joosta küll. Loodus on võrratu.
31. aug 2010, 22:54
Riina says:

Sügis koos oma kohutuste hulga kuhjumisega võtab trenni motivatsiooni nulli. Eriti siis kui kang külla tuleb trenni nädalavahetusel.
Kuigi alles esimene hooaeg ja juba 2500km peaaegu sõidetud. Aga trenn on samas ainuke asi mis viib mõtted mujale. ja veel on jäänud ainult 2 starti Jõulumäe 55 ja Tartu Maraton 89. Kui nüüd saaks motivatsiooni lakke ja väsimuse nulli oleks ju SUPER!
Kõigile jõudu ja rasket jalga sügiseks!
1. sept 2010, 11:44
Karmen says:

Pea kõigist kommentaaridest kostab läbi “sügis-sügis”. Eile trennis olles tundsin puudust mütsist ja õhukesed kingakatted ei hoidnud enam varbaid soojas.
Vaikselt hiilib ligi tahtmine hommikul vara tõusta ja pimedas joosta/kõndida või ujumina minna. Peale tööd aga hoopis kokata või kultuuri nautida, mitte kohe trenni tormata. Tsükkel vahetub ja see on ütlemata mõnus – hoopis teine rütm tekib ja teised asjad motiveerivad.
Emotsioonikat sügist!
1. sept 2010, 13:49
Genry says:

Eile sai tehtud 4-se pundiga Tallinna rattaralli ring, kiirust alla 36 ei lastud ja päris hea oli, kuigi kesklinna koju jõudsin pimeduses ja külmunult. Siiski oli see parim sõit viimaste kuude jooksul. Tahan lihtsalt välja tuua selle, et mehed ja naised otsivad spordist erinevaid sihte tõenäoliselt. Mulle meeldib piimhappest valus lihas ja ähmane meel ning tuim reageerimisvõime sõidu lõpus. Kuid et selleni jõuda, selleks on motti vaja – tihti ei jõua sellise kliimaksini :) minna trenni ja mitte saada “surm” väsinuks on äärmiselt ebahuvitav ajakasutus :P
1. sept 2010, 14:28
Karmen says:

Huvitav, Genry!
Mulle meeldib ka mõnikord süsiks lasta end, aga ma ei saa seda endale tihti lubadvõi noh, plaan ei luba :) Samas minu treeninguid ilmestab hästi kokkuvõte ühest mu trennist: aeg ~1,5h, keskmine kiirus 23 km/h (eesmärk oli pulssi miinimumi peal hoida), 3 x 1min lõik keskmise kiirusega 48 km/h.
Ja siis ma imestangi, et vastu tulevad tüübid, kes on silmnähtavalt peaaegu punases, aga nad ei tee tegelikult lõiku – nad teevadki selliselt trenni..
Aga fiilingu mõttes täiega panna ja lõpuks rammestunult koju jõuda, on ikka aegajalt väga mõnus (y)
4. sept 2010, 19:16
Siim says:

Mind isiklikult motiveerib protsessi kui sellise nautimine.
Kuid läbi mitme hooaja kujunesid lõpuks välja kindlad ringid ja treeningud ning kadus ära algne avastamisrõõm, mis üldse rattaspordiga alustama motiveeris. Koosmõjus üldise kehalise arengu “stabiliseerumisega” kerkisid esile ka nimetatud motivatsiooniprobleemid ning tegemist ei olnud enam protsessi nautimisega.
Õnneks ratturina oli sügis alati aeg kui sai otsitud radu ja käidud kohtades kuhu suvel ja kevadel polnud tihti mahti minna. Hooaeg oli sisuliselt läbi ning nagu Tarmo väike õigesti mainis – polnud (treening)plaani või võistluseesmärki, mis kammitseks. Kuidas sügisel rattaga jälle sõbraks saada?
1) Oled kindel, et su kodumetsas pole enam ühtegi avastamata singlijuppi?
Viimasel rattasügisel avastasin koduses parkmetsas kiirete singlite kaskaadi, mis tagas mõnusa emotsionaalse laengu pikemaks ajaks.
2) Kõrvemaa sügis ja MTB?! Paljude jaoks on Kõrvemaa vaid suusarajad ja metsasihid. Prindi välja näiteks Kõrvemaa rogaini kaart (1:50 000, orienteerumine.ee) ja mine ilma igasuguse kindla plaanita avastama. Jussi järvede singlid ja lagendik, Paukjärve … tasuvad igal juhul avastamist. Ega MTB-hundid seal sügisesi ühistreeninguid vaid õlle ja sauna pärast tee.
3) Kas pole veider, et mõnda maanteeringi sõidad alati vaid ühes suunas?
4) Mine proovi sõita Saku 100 rajal (või mõnes muus metsas) MNT rattaga! Elamus garanteeritud (pealegi tõded, et MNT rattaga saab enamvähem kuiva ilmaga seal väga vabalt hakkama).
5) Vihm ja +7C? Kes ütles, et ma rullsuusatada, ujuda või sörkida ei või?

Kui mitte midagi ei aita ja füüsiline areng on pikemat aega seisnud, siis tee vahehooaeg! Tegele näiteks tõsisemalt mõne kõrvalalaga (triatlon, suusatamine, jooksmine) ja ma võin kihla vedada, et uue treeningplaani, -metoodika ja -viisidega saab keha piisavalt uusi ärritajaid, et ülejärgmisel hooajal naasta tugevamana kui kunagi varem.