**********************************************
Selliseid lugusid lugedes, tekib paratamatult küsimus: mis neist sai? VELOLOVE tegi natukene uurimistööd ja täna on Gerda Rand (20) meie ees ja nõus rääkima natukene elust enne ja pärast saatuslikku õnnetust.

Minu elu enne õnnetust oli väga edukas jalgrattaspordi seisukohalt:

Väljavõte Gerda kooliaegsest kirjandist “Mina jalgrattaspordis”: “Minu sportlasteel liikus kõik ülesmäge – käisime klubiga laagrites, võistlesime ning seltskond oli super, mis andis stiimulit juurde. Aastal 2005 võitsin kõik võimalikud olulised võistlused.”

2006 aastal pärast põhikooli võtsin esimese jalgrattur-tüdrukuna kokku oma julguse, et minna Audentese erakooli jalgrattaspordi osakonda õppima Otepääle, sest eelnevalt ei olnud selles osakonnas tüdrukuid olnud. Natukene kartsin, kuidas poistega treeningutel hakkama saan, et ehk põlen läbi, aga kõik sujus väga hästi ja treeningud poistega olid pigem arendavamad. Sain harjutada rohkem ja vormi tõus oli märgatav. 2007 a olin oma tasemelt tõusuteel, sai käidud Prantsusmaal treeninglaagris, käia võistlustel Lätis ja Soomes ning sihid olid ka MM ja EM.

“/…/konkurents ongi edasiviivjõud ning juba Viljandi kriteeriumil, mis on väga raske rajaprofiiliga, kus on 18% tõus, ma juba võitsin. “

Õnnetus juhtus 2007.aastal 15.08.
Õnnetusest ma mäletan, seda et treenisime Tallinn-Narva mnt-l ja olime 4-kesi bussi taga peale kiiruslõiku et eesolijatega jälle kokku saada. Õnnetuse momendist ma ei mäleta midagi, aga mäletan hetke, kui keegi ütles, et Mariannile tehakse kunstlikku hingamist. Peale seda ma ärkasin haiglas peale kolme päeva koomat, ma oksendasin verd (tänu torudele), olin üleni juhtmetesse aheldatud ja pidin hingama läbi maski. Ma ei saanud aru miks ma olen haiglas, ema rääkis mulle, mis kõik oli juhtunud ja ütles, et olen õnneseen, et olen elus kuna mul on kahest kohast koljuluumurd ja ajuturse. Aeg haiglas oli väga raske, terve üks nädal möödus oksendades (ajutrauma tõttu), valud, magamatus, segadus jne. Kuid toetavad inimesed ja head soovid tõid päikest minu mustadesse päevadesse. Mul on nii meeles et Grete Treier saatis meile tervituskaardid ja soovis paranemist, ta elas meile väga kaasa!

Õnnetus mõjutas mind emotsionaalselt väga palju… mul aeti tänu operatsioonile pool pead kiilaks ja pidin kaua mütsiga käima. Ma ei tundnud enam lõhnu ja arstid ei andnud ka selle paranemislootust (õnneks ma natukene praeguseks hetkeks ikka midagi tajun). Mul soovitati ka kooliaasta vahele jätta, mida ma ei suutnud teha, sest tahtsin oma klassiga edasi minna ja arvan et see oli õige tegu, mis aitas ka minu kiiremale paranemisele kaasa, sest koduseinte vahel oleksin üksinda veel suuremasse masendusse langenud ning kõige tipuks on aju siiski lihas, mida tulebki treenida.

Algus koolis oli ikka väga raske - ma õppisin ja lugesin, kuid kui pärast uuesti vaatasin, ma nagu polekski midagi õppinud, mu aju lihtsalt ei salvestanud midagi, see oli väääga raske ning pidin topelt pingutama et teistega järge pidada… Kuid Audentese õppejõud ja klassikaaslased olid väga vastutulelikud, ma olen neile südamest tänulik sellise toetuse ja abi eest.

“Raskused tekitasid tohutut trotsi ja stressi, aga ma ei andnud alla. Ma juba käisin metsas jalutamas, et natukenegi liigutada ja juba üsna pea proovisin enda võimete piire jooksmisega ning ka natuke käisin jalgrattaga vaiksetel siledatel teedel rahulikult väntamas. Ma ise ka imestan, et mul ei ole mingisugustki hirmu rattaga sõita või liikluses viibida, kuigi muidugi tähelepanelikum ja ettevaatlikum olen küll.”

Õnnetus mõjus mulle nii, et kadus eluisu, sest ma elasin ja pühendusin täielikult jalgrattaspordile ning kui üks hetk mul see võimalus ära võeti, ei osanud ma midagi enam enda eluga pihta hakata, mitte millelgi ei näinud enam mõtet… Edasi tekkisid mul toitumishäired – buliimiast anoreksiani ja tänu sellele tuli 10kg juurde… ma olin täiesti lõhki… kuigi kõrvaline isik ei pruukinud midagi aru saada. Käisin tänu sellele ka psühholoogilisel ravil…(arstid ütlesid et ajutraumad pididki tihti psühholoogia sassi ajama ning ei sooviata isegi partnerlussuhteid 2 aastat pärast traumasid).

Rattasporti ma tegin peale õnnetust natukene edasi, sest olin ikkagi veel spordkoolis. Aga rattasport ise on ja jääb minu südamesse alatiseks!!!! Tõesti armastan seda sporti ja neid toredaid inimesi, kes liiguvad seal ringkonnas… nagu üks suur perekond!!! Samas arvan ma, et kunagi ei ole hilja uuesti alustada…ka Grete alustas alles kahekümnendates:P Ei ole “ei” veel kindlasti öelnud lihtsalt harrataja tasemel, sest tippsport ei ole terviseport ja see nõuab 100% pühendumist.

“Ma arvan, et sellise eduka paranemise võti on minu jaoks olnud see, et ma ei jäänud koju nukrutsema vaid võtsin end käsile ja ravisin ennast ning kindlasti on suur osa mõtlemisel, sest tegelikult meie elus saabki kõik alguse mõtlemises, kui on korras ja positiivne, siis on ka elu palju ilusam.”

Peale keskkooli otsustasin, et ma ei soovi jalgarattaspordiga tipptasemel jätkata ning otsustasin USA-sse minna aastaks au pairiks (lapsehoidjaks). Mul oli väga tore perekond ning sain suurepäraseid elukogemusi, nägin maailma ja sain palju uusi tuttavaid ja sõpru. Oli hea keskkonna vahetus, sest ei teadnud mida ülikooli õppima minna. Heaks valikuks oli minna kehakultuuri, et treeneriks õppida, aga Audentesest me juba treeneri paberid (küll ainult 1.astme) saime. Ja tuleviku mõttes, seda saab ka hobikorras teha, ei ole ülikooli haridust vaja (arvan).
Tulin selle aasta juulis USA-st tagasi ja nüüd õpin Tallinna Tehnikakõrgkoolis tehnomaterjalid ja turunduse erialal (tulevane insener loodetavasti). Valik tuli küllaltki viimasel hetkel ja oli vähe valikuid kuna paljude koolidesse sisseastumise ajad olid juba selleks ajaks kukkunud kui Eestisse jõudsin. Praegu olen rahul ja saan väga tehnilisi teadmisi, mis on eluski väga vajalikud. Kuigi läksin sinna pigem rohkem turunduse pärast.

Mariann ja Piret mõlemad käivad koolis. Mariann ei saa korralikult liikuda tänu oma vigastustele (poldid jalas), kuid läheb eluga edasi. Sporti ta enam ei saa teha korralikult. Piret aga alustas uuesti jalgrattaspordiga ja teeb hetkel väga usinasti ning on oma valuga õnnelik…..meie treeningseltskond oli super, millest muidugi oli kahju eemalduda, aga elu läheb edasi.

**********************************************

Liisi Rist:

Gerda- varasemalt oli väga kõva konkurent. Enamjaolt pidin tema selga nägema võistlustel ent hea õnne korral nägi ta ka minu selga, tõsi küll, harva. 2008-2009 õppeaasta olime Audentese Spordigümnaasiumis elukaaslased. Selle aja jooksul õppisin teda rohkem tundma. Väga aktiivne tütarlaps, kellel pole kunagi probleemi asjade organiseerimise ja korraldamisega. Ja järjekindel tüdruk, kui asjad pähe ei jäänud, siis õppis, luges nii kaua kuni meelde jäid. Kindlasti võin öelda, et samuti on Gerda väga julge tüdruk, sest temaga koos sai igasugused erinevad lolluseid ikka korda saadetud ja ei tulnud ka puudust kordadest, kus me kahekesi lihtsalt pisarateni naersime.

Väga hea sõbranna ja oskab sõpru hoida, muretseb ja hoolib. Samas teinekord ka paras kiusupunn, aga ka seda osa me õppisime üksteiselt väga hästi. Mõtteid, ideid jagub kuhjaga! Treeningutel sai ka ikka kino kogu aeg. Keegi teine ei tulnud mõtte peale Linnamäelt kelguga alla sõita või siis läbi jäise vee paljajalu läbi joosta, et mitte tagasi pöörduda jne jne! 

Edu ja õnne tiibadesse !

**********************************************

“Meie klubil oli koostöö Kalevi Jalgrattakooliga, mille abil saime võistelda trekil ning ka varustuse ja transpordiga aidati.”

Tulemused aastal 2005:
EMV talikrossis N-16 I koht
EMV kriteeriumis N-16 I koht
EMV eraldistardis N-16 II koht
EMV grupisõidus N-16 I koht
EMV trekisõidus N-16 : sprindis I koht
500 m paigalstardis I koht
2 km jälitussõidus I koht
EMV maastikujalgrattakrossis N-16 I koht

Aastal 2005 Eesti jalgratturite liidu poolt tunnustatud parim neiu maastiku-,
maantee- ja trekisõidus.
Elion Cup 1 koht,7 etapivõitu.
Rattapood Cup 1 koht,7 etapivõitu.
Kalevi Jalgrattakooli parim neidude arvestuses.

Tulemused aastal 2006:
EMV talikrossis N-16 I koht
EMV kriteeriumis N-16 I koht
EMV eraldistardis N-16 I koht
EMV grupisõidus N-16 III koht
EMV trekisõidus N-16 : sprindis I koht
500 m paigalstardis I koht
2 km jälitussõidus I koht
EMV trekisõidus N-18 : 2 km jälitussõidus I koht
sprindis V koht
EMV teatekrossis I koht
EMV maastikujalgrattakrossis N-16 II koht
Helsingi noortepäevad trekil N-16 I koht
4 kordne Tallinna meister trekisõidus
4 kordne Kalevi meister trekisõidus
Aastal 2006 Eesti jalgratturite liidu poolt tunnustatud parim neiu
jalgrattaspordis.
Kalevi Jalgrattakooli parim neidude arvestuses.

Tulemused aastal 2007:
EMV talikrossis N-18 I koht
EMV kriteeriumis N-18 II koht
EMV eraldistardis N-18 II koht
EMV grupisõidus N-18 I koht
EMV trekisõidus N-18 : sprindis I koht
500 m paigalstardis I koht
2 km jälitussõidus I koht

Aastal 2007 Eesti jalgratturite liidu poolt tunnustatud parim juunior neiu
jalgrattaspordis.

Aastal 2007 Rapla maakonna parim naisportlane.
Kalevi Jalgrattakooli parim juunior neidude arvestuses

Gerda on 17-kordne eesti meister jalgrattaspordis.

************************************************

Kommenaatrides on oodatud lisaküsimused, millele Gerda leiab ehk aega vastata.
Või kui teile meenuvad veel legendaarsed tegelased, kes nüüdseks areenilt kadunud, aga kelle käekäigust oleks huvitav lugeda, siis andke sellest siin teada.