Jaan Kirsipuu ja treenerid

Ikka ja jälle satume juttu ajama Eesti rattatippudega, nii ka seekord, kui küsimusterahe alla jäi Jaan Kirsipuu (41). Siiski ei esitanud me täna küsimusi teemal “Jaan ja ratas” vaid hoopis “Jaan ja treenerid – mõjutajad läbi kogu tema sportlaskarjääri”. Ja seda selleks, et sisse juhatada tulevased intervjuud, kus usutleme Eesti rattatreenereid.

Usume, et tippu jõudmise vankri ette on alati rakendatud vähemalt kahene tandem – sportlane ja tema treener. Kes siis vedasid seda käru võitude poole koos Jassiga?

Jaan, kes oli Su päris esimene treener, mida sellest ajast mäletad? Mis meetodiga sel ajal lapsi treeniti?
Minu esimene treener oli Jaan Klaassepp. Alustasin rattatrennis käimist 1980. aasta kevadel. Mäletan esimesi treeninguid Tartus Tallinna maanteel ja mäletan suviseid treeninglaagreid Leevil ja Otepää lähedal Veski baasis. Leian, et noorte treeningmeetodid pole oluliselt muutunud sellest ajast.

Su isa oli ka Sinu treener – milline ta oli treenerina?
Minu isa on mulle otseselt treeneriks olnud väga lühikest aega. 1988. aasta, ehk minu esimene aasta meeste klassis. Eks ta oli natuke uute trendide eksperimenteerija unustamata siiski treeningprotsessi põhitõdesid.

Kui võtta aluseks kolm erinevat (spordi)perioodi Sinu elus – N.liidu koondis, läänes amatöörina ja proffina, siis kuidas võrdled neid kogemusi treeningmetoodika poolest ja treenerite suhtumise poolest Sinusse? Kas amatööri suhtuti / treeniti erinevalt kui proffi, mis eristas ida ja läänt?
Põhiline erinevus lääne ja ida vahel oli tol ajal (1990-1993) see, et idas pandi rõhku rohkem treeningmahule ja veidi vähem kvaliteedile, aga prantsusmaal pöörati rohkem tähelepanu toitumisele ja eelkõige kehakaalu jälgimisele. Vene ajal soovitati ikka võimalikult mitmekesist toitumist, eriti arvestades, et toiduvalik polnud alati väga lai. Prantusmaal oli aga selline suhtumine, et kui sõita ei jõua – järelikult oled ülekaalus. Treening meetodeid, kui selliseid, polnud praktiliselt olemas veel sellel ajal.

Palju Sa ise praegu treeningalast kirjandust loed (mõni raamat, mida julged soovitada ka teistele treeneritele?) ja palju ammutad teadmisi inimsuhetest ja tutvustest treeneritelt ja teistelt proffesionaalidelt?
Treeningualast kirjandust üldiselt ei loe. Kogemusi ammutan praegusel ajal meie nootre tipptegijate tähelepanekutest.

Annad Sa ju nõu meie noortele profisportlastele, kuidas see protsess välja näeb ja kas pead seda vajalikuks nii endale kui noortele? Kirjelda lühidalt, kuidas see protsess käib – kas see on spontaanne või allub mingitele reeglitele, a la kes kellega ja mis teemal ühendust võtab?
Minu käest on nõu küsinud kõige rohkem Rein Taaramäe, veidi vähem Sander Maasing ja Tanel Kangert ja veel mõni noor. Protsess on pigem spontaanne, ehk kui kellegil tekib mõni küsimus siis võtab minuga ühendust. Pean seda ka endale väga kasulikuks, sest nii tuleb päris palju infot juurde erinevatelt sportlastelt ja seega ka kogemusi.

Sa oled teada-tuntud oma võidujanu poolest – kas see on mõnikord ka takistav tegur olnud ja mis kontekstis? On see omadus arendatav ja treenitav?
Võidujanu pole mind muus elu valdkonnas küll seganud ja ei oska öelda, kas see on õpitav või treenitav.

Kas ka praegu on Sul treener-konsultant või piisab nüüd juba ainult enda teadmistest?
Oma treenerit või konsultanti pole mul olnud juba väga pikka aega. Kogemusi nopin siit-sealt, mõnikord ka teiste spordialade esindajatelt.

Jaga paar head harjutust, kuidas arendada oma maksimaalset võimsust ehk finišispurit.
Üks väga lihtne, lollikindel ja suht ohutu harjutus sprindi arendamiseks on kükist üles hüpped. Seda võiks teha talvisel ajal umbes 2 korda nädalas kuni 2 kuu vältel. Alustades 3 korda 15-20 hüppega ja tasapisi minnes kuni 50-60 hüppega seeriateni. See harjutus tuleb abiks mitte ainult sprindis, vaid ka muudes rasketes võidusõidu olukordades.