Olen viimasel ajal tihti sattunud silmitsi artiklitega, mis räägivad hirmust. Hirmust, mis takistab meil elu muutmast (kuigi praegune ei paku meile rahuldust) ja ideid ellu viimast. Nii viskasin ka twitteris õhku küsimuse: kas me teeks midagi oma elus teisiti, kui võtta ära hirm läbikukkumise ees?

2010 aasta algus tõi minu ellu muudatusi, juhuslikke (kas juhus on olemas?). Üks asi viis teiseni ja enne kui arugi sain, olin rattamaailma tõmmatud (tulles pimedusest, on ka küünlavalgus pimestav). Mida kiiremini karussell keerleb, seda enam adun, kui väga mulle see meeldib. Nii sai tehtud põnevaid otsuseid ja jälgin huviga, kuhu need viivad.

Tahaks siia punkt-punkti haaval kribada, mis kõik uuel aastal plaanis on, kuigi mõtlen, mis saab siis kui ei suuda kõiki lubadusi täita ja ellu viia? …aga midagi ei saa ju - elus polegi midagi kindlat, kõik muutub ja areneb ajas – see võikski ju eesmärk iseeneses olla.

Niisiis mikroülevaade meie (teostust ootavatest) mõtetest:
- kevad tuleb! ja kevadlaager.
- uus projekt stardib. Arvake ära kellele? Naistele muidugi :) Pange vaim valmis.
- teeme head ja näitame, et eestlased on koos tugevad.
- VELOLOVE koolitab koostöös Eesti Jagratturiteliiduga rattureid
- kirjutame ikka edasi
- ja palju muud, millest täna võib-olla pole meil endalgi aimu

Ehk 2011 tuleb uus ja teistsugune ja hirrrmus huvitav aasta. Kas sinul ka?
VELOLOVE on rõõmus, kui iga lugeja (ka sina!) kirjutad siia head soovid ja ootused – nii endale kui meile.

Tegusid igasse päeva!

… polnud päris kadalipu läbimine, aga omajagu keeruline võrrand mitme tundmatuga küll.
Milliseid tundmatuid tegureid ma siis oma teel kohtasin? Alustuseks oli mul teadmine, et ma pean I astme jaoks läbima koolitusi mahus 60h. Iseenesest konkreetne ja selge info, eks, aga (ikka need agad..), milliseid konkreetseid koolitusi ja kes, kus ja millal neid läbi viib? Vot see oli kullaväärtusega info, mida keegi alul puust ja punaseks ei tahtnud teha. Ma teen siis ise.

Esiteks jagatakse need koolitustunnid suures laastus kaheks:
(a) üldaine
(b) erialaained

Teiseks ütlen saladuskatte all, kust saab nende kohta infot:
(a) üldaineid korraldavad nii TLÜ kui TÜ koostöös EOK’ga. Infot nende toimumise kohta saab EOK koolituskalendrist (ma oleks tänulik, kui keegi sellele kalendrile RSS väljundi lisaks).
(b) erialaainete koolituste kohta küsi infot erialaliidust ehk ratturite puhul EJL’st.

Kolmandaks tuleb läbida (edukalt, eks) eksam, mis koosneb samamoodi kahest (kolmest) osast:
(a) ikka, ikka… üldainetest -> valikvastustega test, mis koosneb 20nest küsimusest (kontrollib EOK)
(b) erialane test -> EJL’s on see valikvastustega test ja kui need saavad positiivselt läbitud, tuleb
(c)  praktiline töö -> kas siis teatud ajavahemikuks treeningplaani koostamine vms.

Ja ongi kõik! Tegelt valetan, sellega asi alles algab :)
Nimelt säilib treenerikutse 4 aastat ja siis peab seda, kas “hoidma” või tõstma. Hoidmine tähendab 4 aasta jooksul läbitud 40h täiendkoolitust (alates 01.05.11 on see number 60h) ja tõstmine uusi üld- ja erialakoolitusi (II tase +100h ja III tase +160h), lisaks eksam.

Mõne sõnaga süsteemi plussidest ja miinustest:

PLUSSID:
+ inimene “tänavalt”, kel teatud eluetapil tekib vastupandamatu huvi treeneritöö vastu, saab oma soovi realiseerida
+ üldainete koolitusel (mina käisin Tartus) olid loenguid pidamas omaalatipud, seega loengute kvaliteet on kõrge
+  huvitav oli lõpuks arusaada näiteks raku-toimimisest, mis omal ajal tegelikult ei huvitanud ju ja üldse näha suurt pilti, nii et kõik loksub paika ja noogutad kaasa, sest sa saad aru

MIINUSED:
- inimene “tänavalt” saab lühikese ajaga treeneriks hakata – 60h koolitust pole kindlasti piisav, see peab hõlmama lisaks palju tunde iseseisvat raamatupuurimist ja kogemuste omandamist
- pilk paremale-vasakule (nii koolitusel kui eksamil) näitab, et asju tehakse paberi pärast, reaalsed teadmised pole olulised (Kas sellel paberil on siis lõppeks üldse väärtust või garantiid? Me ju usaldame ennast ja oma lapsi treenerite hoolde)
- erialast koolitust on vähe-vähe, rääkimata võõramaa tipptreeneritest, keda oleks huvitav kuulata (VELOLOVE lubab, et see saab muutuma)

Mulle sööbis mällu, kuidas Ants Nurmekivi koolitusel korrutas: “Peaasi, et [lapsi] ära ei rikuks”. Treenerile antakse voolitav materjal ja vastutus selle eest. Kas nad/me oleme valmis seda koormat kandma? Mind küll hirmutab see mõte ja nõuab lati seadmist kõrgele. Ja keegi mu tuttavatest ei imesta enam, et mu suures ridikülis leiab alati raamatu või paar, mis ikka seotud spordi ja treenimisega, sest mine tea, millal 10 minutit vaba aega sind päeval tabab, et saaksin aega efektiivselt ära kasutada, õhtulektüürist rääkimata.

Ja ma tean, et ma ei tee asju paberi pärast vaid ainult sellepärast, et see mind huvitab. Oodake natukene ja varsti kuulete ka Velolove’i uutest projektidest.

Lisaks rattatreeneri paberitele, tegin ära ka triatloni I taseme (küll, küllale liiga ei tee).

Hoolimata lumetormist ja ainult võimalusest unistada maanteerattast, ütleb ju vanasõnagi, et rege rauta suvel, vankrit talvel, nii hakkas mul peas kummitama Thomas Prehni raamat “Racing Tactics for Cyclists”. Ma pole kunagi isiklikult grupisõitu veel sõitnud (uusaastalubadus: see muutub järgmine aasta) ja siiani olin ma a la Tour de France’i vaadanud lihtsalt vasikavaimustusega (ärge küsige, mis seal nii köitvat on), siis peale selle raamatu lugemist muutus telepilt muuhulgas ka “teaduslikumaks”.

Amazonist lugejaarvustus:
“This book is perfect for beginner cyclist, amateur competitors, intermediate competitors and anyone that wants to truly enjoy watching cycling. I’ve raced amateur and watched hundreds of hours of cycling, once I read this book I realized I was missing allot!”

Ehk nagu arvustuski ütleb – ideaalne algajatele (nagu mina) ja mitte ainult võistluse vaatamiseks vaid eelkõige ikka targemaks võistlemiseks.

Teeksingi siinkohal lühikese sissevaate grupisõitja nn. taktikalisse tööriistakasti.

Teoretiseerimine:
MÕTLE!
Rattasport on kombinatsioon füüsilisest ja vaimsest meelekindlusest.
PLANEERI!
Enamus inimesi ei saavuta kunagi edu kuna nad ei planeeri seda. Planeerimine vajab pühendumist. Sa lood ootused, mida loodad täita.
TEGUTSE!
Ainult vähesed saavutavad edu kohe esimesel korral. See nõuab kordi ja kordi ebaõnnestumist, et leida õige kombinatsioon.
Sama raske on vastu seista ahvatlusele sõita sõprade kõrval nende tempos, kuigi tead, et peaksid puhkama, taastuma ja rahulikult sõitma.
Lõpetuseks – sa pead panema rattasõitu täpselt nii palju, kui sa sealt vastu tahad! Sa pead vastavalt sellele elama.

Praktiseerimine:

“Võistluse lugemine”
Oled sa kunagi imestanud, miks mõni peaaegu alati näib sattuvat edukatesse ärasõitudesse, ja teine, olenemata tema kiirusest ja jõust, jõuab harva sinna?
Grupisõit pole tuulesistumiseks, puhkamiseks ja unelemiseks. Vastupidi: sa pead jälgima ja hindama kõike, mis ümberringi toimub, kuidas grupp reageerib igale äramineku katsele ja blokeerimisele. Pead järge, kes on jooksikutegrupis, kes blokeerib ja kui hästi ta seda teeb.

Võistluse lugemine on protsess, kus sa kogud informatsiooni, mille põhjal otsustada, millal ja kus edukalt rünnata.

“Hinda võistlust enne selle algust”
Kõik saab alguse juba enne stardipauku. Tea oma konkurente ja raja profiili – ka kõige lamedam (mitte alati sõna otseses mõttes) rada pakub strateegilisi punkt, kust üritada äraminekut. Kui tegemist nn. iga-aastase võistlusega, siis on head indikaatorid, kuidas on võidetud konkreetne võistlus eelmistel aastatel – informatsioon on sinu trump!

“Võistluse arenedes”
Küsimused iseendale:
- kes ründab?
- kas keegi blokeerib? kes?
- kuidas grupp reageerib?
- kaua võtab grupil aega, et jooksikud kinni püüda?
- kas grupi eesotsas olijad võivad olla ohtlikud ründajad?
Kui tegu on sinu arvates ohtliku äraminekuga, siis on sul ainult hetk, et reageerida või oled rongist maas.

“Võistluse lõppedes”
Iseenda analüüs peale võistlust on hea harjumus – sa õpid kõige paremini oma vigadest.
Ellimineeri emotsioonid ja võistlus muutub kohe “loetavamaks”.

***
Kuna taktika tähendab ennemini aju- kui lihasjõudu, siis paari sõnaga ka mõttetreeningust.
Kui füüsise treenimisel on piirangud ja tipud on suhteliselt võrdsed, siis kust ja millest ikka tulevad tippude-tipud (Greg LeMonde, Eddy Merckx, Bernard Hinault)? Kas nende vaim on sama tugev kui füüsis ehk teistest tugevam?

Mark Cavendish tunnistab: ‘You have to be a masochist to succeed in Tour de France’ *

Kui südamelöögisagedusel (SLS) põhinevad treeningud olid 1980ndate invasioon ja võimsustreeningu eelised avastati 90ndatel, siis mõttetreening võikski olla uue sajandi “laine”. Kui me oleme saavutanud füüsilise lae, siis vaimumaailmas on veel võimalik samm või paar edasi astuda, et parim tulemus saavutada.

Kui öeldakse, et võidust 10% moodustab füüsiline vorm ja 90% vaimne tugevus, siis miks nii vähesed sportlased ikkagi viimase treenimisele vähe tähelepanu pööravad?

Ehk sellega saavad ratturid muuta ühiskonna suhtumist: “Kui Jumal tarkust jagas, olid sportlased trennis”?

Velolove: VÕRR2010 from Karmen Reinpõld on Vimeo.

* “Et olla Tour de France’il edukas, pead sa olema masohist”
** Kes soovib raamatut laenutada, andke teada: karmen @ velolove.ee