Minu tee treenerikutseni…

Posted Posted by Karmen Reinpõld in HowTo, VeloLove     Comments 4 comments
dets
21
… polnud päris kadalipu läbimine, aga omajagu keeruline võrrand mitme tundmatuga küll.
Milliseid tundmatuid tegureid ma siis oma teel kohtasin? Alustuseks oli mul teadmine, et ma pean I astme jaoks läbima koolitusi mahus 60h. Iseenesest konkreetne ja selge info, eks, aga (ikka need agad..), milliseid konkreetseid koolitusi ja kes, kus ja millal neid läbi viib? Vot see oli kullaväärtusega info, mida keegi alul puust ja punaseks ei tahtnud teha. Ma teen siis ise.

Esiteks jagatakse need koolitustunnid suures laastus kaheks:
(a) üldaine
(b) erialaained

Teiseks ütlen saladuskatte all, kust saab nende kohta infot:
(a) üldaineid korraldavad nii TLÜ kui TÜ koostöös EOK’ga. Infot nende toimumise kohta saab EOK koolituskalendrist (ma oleks tänulik, kui keegi sellele kalendrile RSS väljundi lisaks).
(b) erialaainete koolituste kohta küsi infot erialaliidust ehk ratturite puhul EJL’st.

Kolmandaks tuleb läbida (edukalt, eks) eksam, mis koosneb samamoodi kahest (kolmest) osast:
(a) ikka, ikka… üldainetest -> valikvastustega test, mis koosneb 20nest küsimusest (kontrollib EOK)
(b) erialane test -> EJL’s on see valikvastustega test ja kui need saavad positiivselt läbitud, tuleb
(c)  praktiline töö -> kas siis teatud ajavahemikuks treeningplaani koostamine vms.

Ja ongi kõik! Tegelt valetan, sellega asi alles algab :)
Nimelt säilib treenerikutse 4 aastat ja siis peab seda, kas “hoidma” või tõstma. Hoidmine tähendab 4 aasta jooksul läbitud 40h täiendkoolitust (alates 01.05.11 on see number 60h) ja tõstmine uusi üld- ja erialakoolitusi (II tase +100h ja III tase +160h), lisaks eksam.

Mõne sõnaga süsteemi plussidest ja miinustest:

PLUSSID:
+ inimene “tänavalt”, kel teatud eluetapil tekib vastupandamatu huvi treeneritöö vastu, saab oma soovi realiseerida
+ üldainete koolitusel (mina käisin Tartus) olid loenguid pidamas omaalatipud, seega loengute kvaliteet on kõrge
+  huvitav oli lõpuks arusaada näiteks raku-toimimisest, mis omal ajal tegelikult ei huvitanud ju ja üldse näha suurt pilti, nii et kõik loksub paika ja noogutad kaasa, sest sa saad aru

MIINUSED:
- inimene “tänavalt” saab lühikese ajaga treeneriks hakata – 60h koolitust pole kindlasti piisav, see peab hõlmama lisaks palju tunde iseseisvat raamatupuurimist ja kogemuste omandamist
- pilk paremale-vasakule (nii koolitusel kui eksamil) näitab, et asju tehakse paberi pärast, reaalsed teadmised pole olulised (Kas sellel paberil on siis lõppeks üldse väärtust või garantiid? Me ju usaldame ennast ja oma lapsi treenerite hoolde)
- erialast koolitust on vähe-vähe, rääkimata võõramaa tipptreeneritest, keda oleks huvitav kuulata (VELOLOVE lubab, et see saab muutuma)

Mulle sööbis mällu, kuidas Ants Nurmekivi koolitusel korrutas: “Peaasi, et [lapsi] ära ei rikuks”. Treenerile antakse voolitav materjal ja vastutus selle eest. Kas nad/me oleme valmis seda koormat kandma? Mind küll hirmutab see mõte ja nõuab lati seadmist kõrgele. Ja keegi mu tuttavatest ei imesta enam, et mu suures ridikülis leiab alati raamatu või paar, mis ikka seotud spordi ja treenimisega, sest mine tea, millal 10 minutit vaba aega sind päeval tabab, et saaksin aega efektiivselt ära kasutada, õhtulektüürist rääkimata.

Ja ma tean, et ma ei tee asju paberi pärast vaid ainult sellepärast, et see mind huvitab. Oodake natukene ja varsti kuulete ka Velolove’i uutest projektidest.

Lisaks rattatreeneri paberitele, tegin ära ka triatloni I taseme (küll, küllale liiga ei tee).

Minu tunnistus

Share

4 Comments to “Minu tee treenerikutseni…”

  • [...] This post was mentioned on Twitter by Karmen Reinpõld, MTÜ Velolove. MTÜ Velolove said: Treenerikutse: kuidas saada ning plussid ja miinused. http://fb.me/MeUrEdA0 [...]

  • Võin kirjutada raamatu, kuidas selline süsteem on arengut pärssiv ja pikas perspektiivis saab spordile vaid kahju tuua. P.S. Peale 3 aastat profiklubi juhendamist ja 15 aastat treeneritööd spordikoolides ning ka trekikoondises oman 2.kategooriat. Ja õige on asja kohta öeldu – paberi pärast. CV ei maksa halligi.

  • Mina arvan ka, et ka selline süsteem on pärssiv.
    Treeneri kutset ei tohiks alla III taseme andagi- ehk siis inimesele, kes töötab teiste inimestega, esitatakse miinimumnõudeks vähemalt kõrghariduse olemasolu, pluss muidugi erialane täiendus, töökogemus vähemalt 2 või enam aastat jne.
    Kutsetunnistuse omamine peaks ju tõendama, et inimene on pädev oma tööd antud erilalal teatud tasemel (siit ka erinevad nõuded I-V kutsekvalifikatsiooni omamisele) tegema, mitte teadma vastuseid valikvastustega testile, mis kellegi kutsealase pädevuse kontrollimisel on eriti jabur!
    Mind on kogu aeg hämmastanud, kuidas Kutsekojas on läbi läinud treeneritle nii madala kutsekvalifikatsiooni omistamise võimalus. Põhjus ilmselt on lihtne- Eestis ei ole piisavalt erialase (baas)haridusega treenereid, seega kõrgemate nõudmiste esitamine treenerite erialaste oskuste tasemele mõjuks organiseeritud sporditegemisele hukutavalt. Eriti hull lugu on muidugi jalgrattaspordis- küsige Jalgratturite Liidu Kutsekomisjoni esimehelt, mitukümmend aastat tagasi viimasel jalgrattaspordi treeneril kõrgkoolis süvendatud erialste teadmiste omandamise võimalus oli…
    Ilmselgelt on see sügava järelemõtelmise koht, missugused nõudmised peaks tegelikult esitama inimestele, kes teiste inimeste arengut omalmoel kas soodustavad või pärsivad… Ja siis tuleb selliste nõudmiste esitamisel ka riiklikul tasandil vastavad võimalused luua. Seni aga, kuni nõudmisi ei esitata, ei pea ka tingimuste loomise eest vastutust kandma…

  • Palju õnne ilusa tunnistuse puhul (mulle see jäigi paberi kujul väljastamata).
    Üldainete koolitusel eeldatakse tõesti, et treenerid on peamiselt laste treenerid ja Ants Nurmekivi lause igati asjakohane. Täiskasvanud (taas)alustavate “harrastajate” treenimisel lisan omalt poolt “peaasi, et inimeste tervist p–se ei keera”

Post comment

Vaata VELOLOVE RATTAKOOLI videosid

Naistele:

Sõbrad

Värsked postitused

Postituvi mäletab : Arhiiv

Rubriigid

Värsked kommentaarid