Minu tee treenerikutseni…

… polnud päris kadalipu läbimine, aga omajagu keeruline võrrand mitme tundmatuga küll.
Milliseid tundmatuid tegureid ma siis oma teel kohtasin? Alustuseks oli mul teadmine, et ma pean I astme jaoks läbima koolitusi mahus 60h. Iseenesest konkreetne ja selge info, eks, aga (ikka need agad..), milliseid konkreetseid koolitusi ja kes, kus ja millal neid läbi viib? Vot see oli kullaväärtusega info, mida keegi alul puust ja punaseks ei tahtnud teha. Ma teen siis ise.

Esiteks jagatakse need koolitustunnid suures laastus kaheks:
(a) üldaine
(b) erialaained

Teiseks ütlen saladuskatte all, kust saab nende kohta infot:
(a) üldaineid korraldavad nii TLÜ kui TÜ koostöös EOK’ga. Infot nende toimumise kohta saab EOK koolituskalendrist (ma oleks tänulik, kui keegi sellele kalendrile RSS väljundi lisaks).
(b) erialaainete koolituste kohta küsi infot erialaliidust ehk ratturite puhul EJL’st.

Kolmandaks tuleb läbida (edukalt, eks) eksam, mis koosneb samamoodi kahest (kolmest) osast:
(a) ikka, ikka… üldainetest -> valikvastustega test, mis koosneb 20nest küsimusest (kontrollib EOK)
(b) erialane test -> EJL’s on see valikvastustega test ja kui need saavad positiivselt läbitud, tuleb
(c)  praktiline töö -> kas siis teatud ajavahemikuks treeningplaani koostamine vms.

Ja ongi kõik! Tegelt valetan, sellega asi alles algab :)
Nimelt säilib treenerikutse 4 aastat ja siis peab seda, kas “hoidma” või tõstma. Hoidmine tähendab 4 aasta jooksul läbitud 40h täiendkoolitust (alates 01.05.11 on see number 60h) ja tõstmine uusi üld- ja erialakoolitusi (II tase +100h ja III tase +160h), lisaks eksam.

Mõne sõnaga süsteemi plussidest ja miinustest:

PLUSSID:
+ inimene “tänavalt”, kel teatud eluetapil tekib vastupandamatu huvi treeneritöö vastu, saab oma soovi realiseerida
+ üldainete koolitusel (mina käisin Tartus) olid loenguid pidamas omaalatipud, seega loengute kvaliteet on kõrge
+  huvitav oli lõpuks arusaada näiteks raku-toimimisest, mis omal ajal tegelikult ei huvitanud ju ja üldse näha suurt pilti, nii et kõik loksub paika ja noogutad kaasa, sest sa saad aru

MIINUSED:
- inimene “tänavalt” saab lühikese ajaga treeneriks hakata – 60h koolitust pole kindlasti piisav, see peab hõlmama lisaks palju tunde iseseisvat raamatupuurimist ja kogemuste omandamist
- pilk paremale-vasakule (nii koolitusel kui eksamil) näitab, et asju tehakse paberi pärast, reaalsed teadmised pole olulised (Kas sellel paberil on siis lõppeks üldse väärtust või garantiid? Me ju usaldame ennast ja oma lapsi treenerite hoolde)
- erialast koolitust on vähe-vähe, rääkimata võõramaa tipptreeneritest, keda oleks huvitav kuulata (VELOLOVE lubab, et see saab muutuma)

Mulle sööbis mällu, kuidas Ants Nurmekivi koolitusel korrutas: “Peaasi, et [lapsi] ära ei rikuks”. Treenerile antakse voolitav materjal ja vastutus selle eest. Kas nad/me oleme valmis seda koormat kandma? Mind küll hirmutab see mõte ja nõuab lati seadmist kõrgele. Ja keegi mu tuttavatest ei imesta enam, et mu suures ridikülis leiab alati raamatu või paar, mis ikka seotud spordi ja treenimisega, sest mine tea, millal 10 minutit vaba aega sind päeval tabab, et saaksin aega efektiivselt ära kasutada, õhtulektüürist rääkimata.

Ja ma tean, et ma ei tee asju paberi pärast vaid ainult sellepärast, et see mind huvitab. Oodake natukene ja varsti kuulete ka Velolove’i uutest projektidest.

Lisaks rattatreeneri paberitele, tegin ära ka triatloni I taseme (küll, küllale liiga ei tee).