Pere ja sport

Sattusin mõni päev tagasi lugema The Wall Street Journal’st artiklit “A workout ate my marriage”. Loo “moraal” lühidalt (minu jaoks) on selles, et kui inimesed on suhtes ja peale pere ning töö ilmub nende vahele ka sport, siis tihti suhe kannatab.
Artiklis kirjeldatu on tegelikult jäämäe veepealne osa ehk kui seal on probleemiks tituleeritud “ma ärkan iga hommik üksinda”, siis süviti peaks seda sõnastama “ma tunnen, et ma olen üksi ja teine pool ei hooli minust”.

Antud kontekstis tahaksin ma keskenduda harrastajatele ehk ma ei räägi sportlastest, kellel treenimine leiva lauale toob vaid nendest, kes peale päevatööd leiavad omale aja, et spordiga tegeleda.

Mees ja sport

Paistab, et nii mõnigi mees jõuab (taas) spordi juurde umbes 30 – 40-aastates, siis kui peres on kasvamas väikesed lapsed ja töökarjäär on jõudnud mingil määral stabiilsesse seisu. Miks? Eks seal on erinevaid põhjuseid ja erinev on ka kindlasti see, mida mehed ise endale sisestavad ja tegelik põhjus, mida tihti ei tunnistata või isegi ei nähta. Ma võtan endale vabaduse öelda välja oma arvamus (ehk lugeda meeste salajasi mõtteid) – kui tööl on stabiilne (igav?), suhe pole enam esimeses nooruses (kuhu see kirg kaduski?) ja laste kisa muutub talumatuks ning naise tähelepanu tundub ainult lastele suunatud olevat, siis on vaja põhjust, et eemale saada. Mõni põgeneb sõpradega õllaklaasi taha, aga tugevamad (vaimult ja kehalt) lähevad õue – vastupidavust arendama. Alul on see (mitte-teadlik) põgenemine, aga pärast tekib sõltuvus. Samas on tegu nõiaringiga – mees läheb sellepärast, et tunneb naise tähelepanu hõivatust lastega, naine tunneb, et ta on lastega üksi jäetud. Tore, eks. Tavaliselt tekivad selles olukorras süüdistused stiilis “sul pole meie jaoks aega”. Lahendus? Räägi inimesega (see on mõnikord keerulisem, kui tundub).

Naine ja mees ja sport ja lahendus

Oma mätta otsast vaadates tundub küll, et enamus peredes on meespool see, kes (vastupidavusaladel) spordiga tegeleb. Kujutage nüüd pilti, et sa oled naine, sul on kodus pisike laps ja natukene suurem lasteaialaps – küllaltki stressitekitav olukord (jah, õnnelik peaks olema, aga argielu on natukene midagi muud) ning sa oled valmistanud õhtusöögi (kõige kiuste) ning mees tuleb töölt koju ja teatab, et ta ei saa enne trenni süüa.. Kurvaks teeb? Ja-jah, räägi inimesega :) Või hellitad naisena lootust, et nädalavahetusel ehk saaks perega mõnusalt aega veeta, aga mehel on (jälle) võistlused teises Eestimaa otsas. Palun öelge, et ma kujutan sellist olukorda ette ja tegelikult on kõik palju idüllilisem – mul oleks hea meel selle üle.

Mis siis teha? Kunagi üks meesterahvas pöördus minu poole ja küsis: “Mul on plaanis varsti abielluda ja lapsedki saada, samas valmistun pooltriatloniks, aga mu naine ei tegele spordiga. Millega ma peaksin arvestama?” Muidugi olin ma positiivselt üllatunud, et minu poole selles aspektis pöörduti ja mis ma oskasin vastata? “Vorst-vorsti vastu – nii palju aega kui panustad spordile, pead ka panustama oma perele ja kindlasti ka naisele eraldi”. Sama ütleb tegelikult ka loetud artikkel ja elu näitab, et kui mõlemad pooled panustavad, siis see ka toimib.

Naine, mees ja sport ja pere ja üks võimalik lahendus

Ja siis on veel üks “liik” peresid – treenivad mõlemad vanemad samas mahus (ja ühel alal). Ma nüüd tõstaks eestlaslikult arglikult käe üles ja noogutan, et mind võib sinna liigitada. Mida see tähendab? Enamus õhtuid treenivad mõlemad vanemad ja nädalavahetusel on ju pikad trennid, mis kestavad näiteks 3-4h, aga kui kordamööda treenida, siis on päevast kadunud 6-8h. Aga lapsed? Tavaliselt kirjutistes ei taheta konkreetseid soovitusi anda, aga ma siiski seekord tooks ühe konkreetse näite. Kõigepealt, mida me saavutada tahame? Et perel oleks koos aega, et meil endil oleks oma aeg (sportimiseks), lastele aega ja viimaks väga tähtis, et naisel ja mehel ka kahekesi aeg oleks antud.

Aeg koos perega: kui laps juba natukene suurem, siis saab perega koos näiteks ujumas käia, kas või korda mööda trenni teha ja üks siis mängib lastega. Samas ei ole lapse vanus mingi takistus, mida näitas mu viimane kogemus ujulas, kui sinna tuli pere hästi pisikese lapsega ja nii kaua, kui ema ujus, võimles isa lapsega ja pärast oli vahetus. Sobivad veel ühised matkad, muuseumikülastused jms.

Aeg iseendale: trenni saab teha stiilis “plaks-ja-vahetus” või võimaluse korral ka koos – viimane on nii ajavõit kui kahekesi veedetud aeg. Koos minnes on hea pakkuda lapsele võrdväärdset alternatiivi – sõbrale külla (teatud vanuses toimib 100%), vanavanemate juurde, samal ajal huviring vms.

Lastele aeg: erineb perega ajast sellega, et üks vanem läheb lastega välja (kaua sa viitsid seal kodus passida, plaks-ja-vahetuse korral näiteks) – kinno, uisutama, teatrisse, muuseumisse, skyparki, välja sööma vm. Ja samal ajal teeb teine vanem pika trenni, kui kõik kodus tagasi, siis trennis olnud vanem hakkab süüa tegema (privileeg, mitte kohustus) ja teine läheb trenni. Lõpuks kui kõik jälle koos, õhtustatakse ühiselt. Tundub mõnus?

Kahekesi aeg: üks argiõhtu nädalas võiks olla kahekesi veedetud aeg. Selle eelduseks on muidugi, et on lapsehoidja võtta. Siin on hea luua mõnus lapsevanemate kommuun, kes üksteist toetavad ja aitavad – kinnitan, et see toimib. Kuhu minna? Nii nagu lastegagi – teatrisse, sööma, kinno, jalutama, mis iganes meeldib.

Mulle meeldivad ülevaatlikud asjad ehk panen siia kondikava soovitustest:
Esmaspäev: perega ujuma
Teisipäev: kahekesi välja
Kolmapäev: perega ujuma
Neljapäev: plaks-ja-vahetus
Reede: perega ujuma
Laupäev: lastega välja (pikad trennid)
Pühapäev: lapsed külla (koos trenni)

Muidugi on vaja siia suruda veel mitu plaks-ja-vahetus või varahommikust trenni. Aga kui treeninb ainult mees, siis oleks väga hea, kui ta võimaldaks ka naisele oma vaba aega – sõbrannadega välja, juuksurisse.
Tundub ulmeline? Tegelikult teostatav, on ainult tahet vaja.