Rattasõbra pühapäev ehk rattahoolduse töötuba
Posted by Karmen Reinpõld in 
Täna hommikul potsatab mu kirjakasti kiri:
***
Tere Karmen,
Aitäh kasuliku koolituse ja ülevaatliku materjali eest. Huvitavad ja kiirelt möödunud kolm tundi. Ja peotäis teadmisi, mida varem ei teadnud või millele tähelepanu ei osanud pöörata.
Nii nagu üritus oli välja reklaamitud, oli kõik ootuspärane – paremini ei saagi ühte ülevaadet ja ratturi “esmaabi” õpetada.Väidetavalt suudab kriisiolukorras (nt kannatanutega autoõnnetus) tegevust juhtida u 10-12% inimestest ja u 60% suudab edukalt teha seda, mida neile öeldakse. Inimeste kaasamises ja motiveerimises oled Sina kindlasti selle väikese protsendi hulgas. Arvan, et naisi oleks väntamas palju rohkem, kui nad mõnele sellisele üritusele satuksid ja saaksid julgust juurde. Paljudel vist kipub asi tegemata jääma, kui pole kellegagi koos minna – vähemalt esialgu, aga kui jääb ots lahti tegemata, siis …
***
Tunnistan, et olin kõrvust tõstetud ja eriliselt hea meel oli selle üle, et minu hingega tehtud asi puudutab ka teisi.
Aga alustame algusest ehk on pühapäeva pealelõuna ja ma pean jõudma enne kella kolme Järve Hawaiisse rattahoolduse töötuppa. Kuna mu elu ei koosne ainult rattaelust (kuigi vahel võib nii tunduda), siis on mul meeletult kiire.
“Kas keegi teeks mu arvuti lahti ja kui kellelgi aega on, siis mul oleks vaja kokku koguda mõned jooksud, rattakingad, pedaalid alt kruvida ja…” aeg jookseb, kuid kuidagi õnnestub mul alati õigeks ajaks kogu tavaar autosse laadida ja teele asuda.
Jõuan Järvele korraliku varuga, et oma asjad laiali laotada, rattad üle vaadata, et kõik oleks ikka valmis. Esimesena saabub inimene Tartust, no tegelikult tuli ta otse kohvritega lennukilt ja pidi pärast edasi liikuma Tartusse – ikka uskumatu, eks :)
Jõuame juba jutusoonele, sest selliste inimestega on see lihtsalt niivõrd kerge, kui saabuvad riburadapidi ka kõik teised.. naised.
Kui mõnikord tunnen, et mu rattaarmastus tahab teisi inimesi lämmatada, siis töötoas tuleb see kasuks - räägime alustuseks rattariietest, sadulatest, kingadest, pedaalidest.
Ja siis võtame ette selle põhilise – kummivahetuse. Ma muidugi oma elu kergemaks ei teinud ehk võtsin ette jooksu, millelt kummieemaldamine polnud üldse nii lihtne, kui oleks tippjooksu ja kevlar-äärega olnud. Aga nagu naisedki mainisid: ‘mis raske õppustel, see kerge lahingus’. Minule omaselt suutsin ainsana muidugi ka oma sõrmenukki veristada, aga see käib minu juurde ega pruugi kummivahetusega seotud olla.
Näitlik õppetund tehtud, valisid naised paaripeale ratta/jooksu ja asusid asja kallale – kes valis mtb, kes hübriidi, kes linnaratta ja lõpetuseks proovisime jõudu ka maateratta jooksuga. Kui ma alul kõhklesin, kuidas ma üksinda suudan end jagada ja kõigile vajalikku abi pakkuda, siis reaalselt sain ma ka käed taskus juttu ajada ja pealt vaadata.
Ühine otsus peale praktikat oli, et mis seal siis nii keerulist küll oli, et ma varem seda ette ei julenud võtta.
Peale seda sai veel näidatud / räägitud ketiõlitamisest ja rattapesust ja juttu / küsimusi jätkus veel kauemakski – tõeliselt mõnusalt ja kasulikult veedetud pühapäev :)
Kui ma peale kolme tundi autosse istusin, tundsin, et ma olen emotsionaalset päris läbi – see on ikka väga mõnus tunne!
Kuna esimene töötuba oli edukas, siis täidan oma lubaduse ja korraldan rattahoolduse ka Tartus – 16.04.11 Lõunakeskuse Hawaii Expressis. Registreerumine algab nüüd..
* Piltidel on tippjooks ja -kumm :)
Sisuga sadulakott
She-grupis sai aeg tagasi räägitud trennis toitumisest – üle kahetunnistel trennides peaks alati söök/jooks kaasas olema.
Sama tähtis, eriti üksi sõites, on sadulakoti sisu. Väga meeldiv on muidugi, kui kummi purunedes esimese kõne peale sõber autoga kohale vurab ja päev ongi päästetud (trenn vist ikka mitte). Aga sellele lootma jääda on liialt sinisilmne.
Ma usun, et enamus ratturitel on oma väljakujunenud sisuga rattakott alati kaasas, aga tahan selle sisu ka siia laiali laotada ja kindlasti on kellelgi seda hea meel täiendada.
Tõe huvides peab muidugi ütlema, et reaalne rattakott on mul ainult maastikuratta küljes. Maantee rattaga sõites võtan asjad kaasa taskus – minu meelest ei sobi rattakott stiililiselt üldse sellise ratta juurde.
Aga sisust:
- Sadulakott – leidub muidugi seinast seina, nii kuju, ilu, kui funktsionaalsuse poolest. Mõned kinnituvad nn. kiirkinnitiga sadula alla, mõned krõpsudega nii sadulaposti kui sadula enda külge. Maitse asi.
- Sisekumm – veendu, et sul on õige mõõduga sisekumm ja pööra tähelepanu ka ventiilile. Nn. autoventiili ei suru sa kuidagi presta ventiilile mõeldud pöia-august läbi, vastupidi on võimalik. Kui muidu arvad, et 3 cm kõrgendatud pöid on suhteliselt sama kasuteguriga, kui tavaline pöid, siis usu mind, tavalise pikkusega ventiiliga pole seal palju peale hakata. Sisekummi hõõrdumise ja seeläbi kahjustumise eest kaitseb väga hästi vana sokk, mille sisse kumm asetada.
- Kummieeblid – kes eelistab ühte, kes kahte. Mõne kummi puhul kasutu lisakaal, sest saab ka näppudega hakkama, kuid parem karta kui kahetseda.
- Pump – on nii tavaline käsipump, kui ka ballooniga pumbad. Ballooni puhul peaks silmas pidama, et nn. ooteseisundis peaks balloon olema pumbas tagurpidi, et kogemata mitte seda aktiveerida. Samamoodi pööra tähelepanu, et pump sobiks sinu ventiiliga.
Lisaks veel – see, et sa üle-üleeelmine nädal kumme pumpasid, ei ole piisav – hea on enne iga sõitu kummirõhk üle kontrollida ja vajadusel pumbata. Õige rõhu leiad mantelkummile trükituna.
- Kuuskandi komplekt – midagi kompaktset ja väikest, aga kus oleks enimkasutatavad kuuskandid + ristpea kruvikeeraja sees.
- Põhimõtteliselt võiks ju olla kummilappimis-vahendid ka lisatud. Minul ei ole, kellel on?
Mida huvitavat leidub sinu sadulakotis lisaks eelmainitutele? Tubeless kummide kasutajatel on siia kindlasti nii mõndagi lisada ja ära võtta. Ehk kõik eelnev jutt kehtib sisekummiga isendite puhul.
Rattakevade ettevõtmised
Eelmise nädala alguses kuulsin koputust – hingele, südamele. Räägiti, et kevadlaager tuleb ja selleks pidavat valmistuma. Nõustusin. Nii saigi MTB peale kuuajalist pausi jälle välja aetud ja viimse kui keharakuga protsessi nauditud -> tulemusega 8h sõiduaega. Pikim neist kolme-tunnine pedaalimine mööda jäiseid külavaheteid. Kui minna null-ratta-kilomeetritega laagrisse, siis on (minu arvates) kaks võimalust: (a) esimene nädala läheb “raisku”, et rahulikult kohaneda, (b) liiga suurte koormustega alustades, on läbipõlemise tõenäosus suur. Samas on küsimus ju prioriteedis – mõnusalt kulgemiseks võib ka puhta lehena minna.
Mõned ääremärkused varakevadistest trennidest
(1) seltsimehed kaasmaalased (eriti on silma hakanud noored neiud): palun kandke treeningutel mütsi ja ratturid: kiivri mitte kandmiseks pole ühtegi vabandust.
(2) üle kahe-tunnistel trennides peaks kindlasti kaasas olema ka söödavat (banaa, leib, šokolaad vms.), joogist rääkimata. Kui talvel on rohkem rahulikke trenne tehtud, siis esimesed rattasõidud kipuvad olema paratamatult intensiivsemad ja kes see ikka treeningul haamrit tahab saada?
Headest mõtetest veel. Laupäeval (12.03.2011) on tulemas tõeliselt kasulik / kvaliteetne jalgrattakoolitus, mis peaks olema iga harrastaja “kohustuslik kirjandus” – kaks oma ala asjatundjat jagamas tarkusi ehk Indrek Rannama ja Leho Rips tulevad räägivad, kuidas treenida, kuidas taastuda ja jutuks tulevad ka vigastused, sest (ptüi-ptüi-ptüi) spordiga tegeledes pole meil nendest pääsemise garantiid.
Kui Sa seda loed, siis kirjuta karmen @ velolove . ee ja ütle, et Sa tahad sellel koolitusel osaleda, sest usu mind, see on üks tasuvamaid investeeringuid, mida saad kevadel enne rattahooaega endale teha :)
Kes teeb, see jõuab, eks. Nii on järgmisel pühapäeval plaanis rattahoolduse töötuba, kuhu on mõned vabad kohad veel saadaval (tundub huvipakkuv teema olevat).
Täna peale varahommikust massaaži ja pärastist jõusaali (jah, nii ei tehta, aga elu nõuab oma), võtsin suuna Järve Hawaii Expressi. Astusin sisse ja küsisin, kas neile teavitati, et ma tulen? Ei, aga nad teadvad, mida ma tahtvat :) Kuuldused nende poes toimuvast olid interneti avarustest juba nende kõrvu/silmi jõudnud. Kas see on nüüd olukord, kus kuulsus käib sust ees? Igal juhul nõudsin viisakalt, et mind juhatataks mehaaniku manu, et saaksin ikka oma teadmisi kontrollida. Olin ju siiani näppe õliseks teinud ainult oma rattaga puid ja maid jagades. Suures laastus tundus enamus tuttvana, aga selgemaks said igasugu pisikesed reguleerimiskruvid ja spets riistad, et tööd hõlbustada. See on ikka nii huvitav maailm.
Selle töötoaga seoses olen saanud tagasisidet, et kui sarnaseid asju toimuks ka näiteks Tartus, siis oleks sealsed inimesd ka huvitet. Olen selle mõttega päri. Samas tahaksin saada eelteavet, et kui teha sarnane koolitus Tartus näiteks 16.04.11, siis kes oleks huvitet? Kirjutage ikka karmen @ velolove .ee
See oli lühike ülevaade, mis meil hetkel teoksil on. Kuigi mõtted kipuvad juba Itaaliasse, siis tundub, et kodumail on veel nii palju kasulikku/huvitavat teha, et laagriteemad saavad päris aktuaalseks vist päris viimasel minutil.
Küll see kevad tuleb, kus ta pääseb.
Vaata VELOLOVE RATTAKOOLI videosid
Naistele: 
Sõbrad
Värsked postitused
- Mugav energiavarustatus võistlustel
- Treeningvõistlus
- VELOLOVE Rattakool
- Elunautlejad kevadlaagris
- Sõiduasend aerodünaamilisemaks
- Rattasõbra pühapäev ehk rattahoolduse töötuba
- Sisuga sadulakott
- Rattakevade ettevõtmised
- Haara kaasa, kevadlaagerdaja!
- Rattamatk 2011 – hammas verele
Postituvi mäletab : Arhiiv
Rubriigid
- HowTo (23)
- NiceToMeetYou (6)
- She (15)
- Üritused (16)
- VeloLove (46)
- WhereWereYou (1)
Värsked kommentaarid
- Andreas Grauberg, Mugav energiavarustatus võistlustel
- mel, Rattamatk 2011 – hammas verele
- Paul, Mugav energiavarustatus võistlustel
- Karmen Reinpõld, Rattamatk 2011 – hammas verele
- Marika, Rattamatk 2011 – hammas verele
