Rattasõbra pühapäev ehk rattahoolduse töötuba

Posted by Karmen Reinpõld in HowTo, She, VeloLove, Üritused      4 comments

märts
21

Täna hommikul potsatab mu kirjakasti kiri:

***

Tere Karmen,

Aitäh kasuliku koolituse ja ülevaatliku materjali eest. Huvitavad ja kiirelt möödunud kolm tundi. Ja peotäis teadmisi, mida varem ei teadnud või millele tähelepanu ei osanud pöörata.
Nii nagu üritus oli välja reklaamitud, oli kõik ootuspärane – paremini ei saagi ühte ülevaadet ja ratturi “esmaabi” õpetada.

Väidetavalt suudab kriisiolukorras (nt kannatanutega autoõnnetus) tegevust juhtida u 10-12% inimestest ja u 60% suudab edukalt teha seda, mida neile öeldakse. Inimeste kaasamises ja motiveerimises oled Sina kindlasti selle väikese protsendi hulgas. Arvan, et naisi oleks väntamas palju rohkem, kui nad mõnele sellisele üritusele satuksid ja saaksid julgust juurde. Paljudel vist kipub asi tegemata jääma, kui pole kellegagi koos minna – vähemalt esialgu, aga kui jääb ots lahti tegemata, siis …

***

Tunnistan, et olin kõrvust tõstetud ja eriliselt hea meel oli selle üle, et minu hingega tehtud asi puudutab ka teisi.

Aga alustame algusest ehk on pühapäeva pealelõuna ja ma pean jõudma enne kella kolme Järve Hawaiisse rattahoolduse töötuppa. Kuna mu elu ei koosne ainult rattaelust (kuigi vahel võib nii tunduda), siis on mul meeletult kiire.

“Kas keegi teeks mu arvuti lahti ja kui kellelgi aega on, siis mul oleks vaja kokku koguda mõned jooksud, rattakingad, pedaalid alt kruvida ja…” aeg jookseb, kuid kuidagi õnnestub mul alati õigeks ajaks kogu tavaar autosse laadida ja teele asuda.

Jõuan Järvele korraliku varuga, et oma asjad laiali laotada, rattad üle vaadata, et kõik oleks ikka valmis. Esimesena saabub inimene Tartust, no tegelikult tuli ta otse kohvritega lennukilt ja pidi pärast edasi liikuma Tartusse – ikka uskumatu, eks :)

Jõuame juba jutusoonele, sest selliste inimestega on see lihtsalt niivõrd kerge, kui saabuvad riburadapidi ka kõik teised.. naised.

Kui mõnikord tunnen, et mu rattaarmastus tahab teisi inimesi lämmatada, siis töötoas tuleb see kasuks - räägime alustuseks rattariietest, sadulatest, kingadest, pedaalidest.

Ja siis võtame ette selle põhilise – kummivahetuse. Ma muidugi oma elu kergemaks ei teinud ehk võtsin ette jooksu, millelt kummieemaldamine polnud üldse nii lihtne, kui oleks tippjooksu ja kevlar-äärega olnud. Aga nagu naisedki mainisid: ‘mis raske õppustel, see kerge lahingus’. Minule omaselt suutsin ainsana muidugi ka oma sõrmenukki veristada, aga see käib minu juurde ega pruugi kummivahetusega seotud olla.

Näitlik õppetund tehtud, valisid naised paaripeale ratta/jooksu ja asusid asja kallale – kes valis mtb, kes hübriidi, kes linnaratta ja lõpetuseks proovisime jõudu ka maateratta jooksuga. Kui ma alul kõhklesin, kuidas ma üksinda suudan end jagada ja kõigile vajalikku abi pakkuda, siis reaalselt sain ma ka käed taskus juttu ajada ja pealt vaadata.

Ühine otsus peale praktikat oli, et mis seal siis nii keerulist küll oli, et ma varem seda ette ei julenud võtta.

Peale seda sai veel näidatud / räägitud ketiõlitamisest ja rattapesust ja juttu / küsimusi jätkus veel kauemakski – tõeliselt mõnusalt ja kasulikult veedetud pühapäev :)

Kui ma peale kolme tundi autosse istusin, tundsin, et ma olen emotsionaalset päris läbi – see on ikka väga mõnus tunne!

Kuna esimene töötuba oli edukas, siis täidan oma lubaduse ja korraldan rattahoolduse ka Tartus – 16.04.11 Lõunakeskuse Hawaii Expressis. Registreerumine algab nüüd..

* Piltidel on tippjooks ja -kumm :)