Mugav energiavarustatus võistlustel

Posted by Karmen Reinpõld in HowTo, VeloLove      2 comments

mai
24

See et sportides tuleb hoida keha energiaga varustatust optimaalsel tasemel, on ju elemenataarne (Watson). Aga oled sa olnud situtasioonis (rattas grupisõit näiteks), kus pulss on punases, tõmmatakse nii kuis jaksatakse, keel kuivab vastu suulage ja huuled pragunevad veepuuduses, kuid kuidagi ei leia piisavalt rahulikku hetke, et pudelit haarata ning janu kustutada (samas janutunne on juba vedelikupuuduse näitaja ja su sooritusvõime on juba langenud). Samas pudeli saab ehk ikka kätte, aga kui geelid / toit asub vesti all oleva pluusi taskutes? Lõppeks võib muidugi öelda, et kõik on võimalik, aga ma tahtsin proovida, kas nn. lisavarustus muudaks antud olukorda mõistlikumaks.

Niisiis võtsin ühendust Martin Meriga www.pringlike.ee ‘st ja küsisin, kas ma saaks testida GelRilla geelihoidjat.

Grammilugejatele on see jublakas üle mõistuse raske :)

Mis tootega tegu? On see vist rohkem levinud triatleetide hulgas küll, aga eesmärk on paigutada võistlusgeelid rattaraami külge, et neid sealt mugav manustada oleks. Kasutada saab ainult nn. rebitavaid geele.

Aga paari päeva pärast oli antud toode minu valduses ja asusin seda monteerima. Ega seal midagi keerulist polnudki, samas tundus, et mugavam oleks seda paigaldada ümarale ratta ristitorule, aga minul on suht lapik ja lai antud isend. Kinnitub see ainult kahe kiirkinnitiga, aga jääb kergelt loksuvaks – kõik püsib paigal ja küljes muidugi.

Kinnitub kiirkinnititega - kiire ja lihtne.

Lõikame ülejäägid ära.

Kinnitasin võistluseelsel õhtul ka reaalselt geelid sinna külge, samas tundsin puudust mingistki märgistusest, mis näitaks, et kuhu ma täpselt peaks asetama rebimisjoone, et kinnitusjublakas seda paigast ei tõmbaks.

Kinnitatud geelidega.

Võistlusel esimese geeli tarbimine oli nagu õlitatud – mugav asi ikka. Muidugi jääb ikka probleem, et tühja paki peab ikka kuhugi tallele panema, aga tänaseks on mul juba mitu variant selleks, kui tõesti taskusse on keeruline panna – püksisääre vahele, pluusi sisse – kasutage loovust, aga ärge meie loodust reostage.

Ma olen oma mõtetelt küll nn. roheline, aga see, mis mind ees ootas, tegi ka mind nõutuks. Nimelt viimane geel oli mul pahasti kinnitatud ja kuigi alguses hakkas ilusti rebenema, siis lõpust polnud kuskilt lahti tulla ja rebisin geeli pikkupidi katki. Minu järgnev tegu tõi mulle kaasa tugeva karmavõla, sest miks muidu pidin ma läbi elama oma esimese korraliku mnt-kukkumise.

GelRilla – kuluaaridest kuulsin, et uus toode on täiustatum ning kui geelid sinna õigesti asetada (harjutamine teeb ikka meistriks), siis on tegu väga hea ja kasuliku tootega. Samas on ka alternatiiviks geeli-pudelid, kuhu saab geeli koos vedelikuga segi loksutada ja tarbida nagu tavalisest joogipudelist (katsetan seda TRR’il).

Treeningvõistlus

Posted by Karmen Reinpõld in HowTo, She, VeloLove      No comments

mai
9

Minu esimene start sel aastal oli Kõrvemaal – Kevadjooks 16km – esimene jooskuvõistlus üldse. Tegin korraliku soojenduse ning asusin starti, ilm oli kevadiselt soe ja mõnus. Kõrvemaale kohaselt tuli esimesel 100m kohe tõusu võtta. Kui soojendusel tundsin, et pulss väga kergelt üles ei lähe, siis võistlusadrenaliin teeb oma töö – pulss oli kenasti anaeroobsel lävel ehk pingutus oli korralik, aga liikusin aeroobses tsoonis. Muidugi peale esimesi tõuse ja laskumisi juhtus see, mis vist alati juhtub – tagant, eest ja küljepealt hakkas kostuma tugevat ähkimist ja puhkimist. Seda oli kõrvadel valus kuulata ja oleks tahtnud sõõmu hapnikku ka nende eest hingata. Peas keerlesid mõtted stiilis, et kus-on-kõvad-sportlased-ees-veel-15-km-ja-nemad-juba-punases. Eks nad olidki tugevad, lihtsalt minule tundus, et nii vara kevadel, ilma ühegi anaeroobse lõiguta, kuidagi ei taha või ei suuda niimoodi pingutada. Samas mu enda mõte kogu jooksu vältel ütles kui ütlemata mõnus on see pingutus – täiesti nauding.

Miks ma üldse siis jooksma läksin? Sest see oli mu treeningvõistlus – eesmärgiga teha üks pikem jooks enne Tartu Jooksumaratoni. (Selguse huvides peab mainima, et ma siiski viimasel üritusel ei osalenud).

Või teine näide rattamaailmast. Minu (taas) esimene grupisõit üldse – Püha Loomaaia Rattaralli. Jälle oli tegu treeningvõistlusega, kus seadsin tagasihoidliku eesmärgi grupisõitu tundma õppida ja rada lihtsalt läbida. Eesmärk oli hea, aga läks ikka nii nagu alati – alguses kohe gaas põhja (viimasest reast ju startisin) ja suures laastus sai terve 80km väga korralikult pingutatud. Ma küll püüdsin end vahepeal veenda, et see pole ju temposõit, et siin võib ka tuules istuda ja ökonoomitada, aga ju siis polnud piisavalt veenev ehk alustades kolmekesi karusselliga, kogusime lõpuks ilmatu suure grupi kokku ning mingi aeg tegime grupis tööd ainult kolmekesi – naised muidugi :) Pole siis imestada, et lõpupoole, kui minu jalg oli selgelt väsinud juba, kuidagi nendes meestes jõud tärkas ja nad enne mind suudsid lõpetada – kes see siis gruppi jalgadega sõidab, ikka mõistust ja taktikat on vaja ehk eesmärk sai tegelikult täidetud – nüüd kujutan peale raamatutarkuste ka praktiliselt ette, mis elukas see grupisõit on, samas sain väga hea tempotreeningu lähenevale Filter eraldistardile.

Pealkirjaks sai pandud treeningvõistlus. Milleks see hea on? Miks peaks minema kuhugi võistlema selleks, et tegelikult trenni teha? Või miks ma ei saa kõikidel võistlustel olla samas vormis? Viimasele küsimusele vastaks, et saab küll olla samas vormis – keskpärases :) Kuna selleks, et saavutada oma tippvorm tuleb teha kvaliteettrenne (talvel tegime kvantiteeti ehk pikki ja suhteliselt rahulikke trenne), mis tähendab oma võimete arendamist, testimist ehk erinevad lõigutrennid (alustades 10 sekundilistest ja lõpetades näiteks 60 minutilise temposõiduga, mis kõik arendavad erinevaid võimeid). Tihti on üksi trennis olles väga raske end ja organismi sundida piiri peal pingutama, väga lihtne on alla anda ja öelda, et täna ei viitsi/jaksa/taha. Sestap tulevad mängu treeningvõistlused, kus tavaliselt teeb võistlusmelu oma töö ja pingutamine on kordades kergem (mitte füüsiliselt, füüsiliselt on ikka raske ja peabki olema).

Joe Friel ütleb näiteks, et nn. ülesehitusfaasis (peale põhjaladumist ja enne tähtsaid võistluseid) peavad kvaliteettrennid olema nii rasked, et süda on paha ja taastavad trennid nii kerged, et tekivad südametunnistuse piinad. Ainult pingutades on võimalik kehale öelda, et ta peab arenema, samas reaalne areng saab toimuda puhkefaasis. ON / OFF

Filter temposõidu soojendus.