Ränk õnnetus noorte jalgratturitega juhtus üleeile (15.08.2007) kell 13.09 Harjumaal Narva maantee 30. kilomeetril Jõelähtme valla ja Kuusalu valla piiril. Tüdrukud olid tagasiteel Tallinna, kui neile sõitis tagant otsa veok, mida juhtis 30aastane Viktor.
Jaanus Prükkeli sõnul sai 14aastasel Mariannil õnnetuses vigastada nii reie-, vaagna kui ka lõualuu, samuti selgroolülid. Kohe õnnetusepäeva õhtul tehti talle operatsioon. Ka 14aastasel Piretil on seljavigastus. Koljuvigastusi saanud 17aastast Gerdat hoiavad arstid esialgu kunstlikus koomas. /…/ Gerda on saanud rattaliidu karika ja oli 16aastasena tüdrukute parim.”
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=242363

**********************************************
Selliseid lugusid lugedes, tekib paratamatult küsimus: mis neist sai? VELOLOVE tegi natukene uurimistööd ja täna on Gerda Rand (20) meie ees ja nõus rääkima natukene elust enne ja pärast saatuslikku õnnetust.

Minu elu enne õnnetust oli väga edukas jalgrattaspordi seisukohalt:

Väljavõte Gerda kooliaegsest kirjandist “Mina jalgrattaspordis”: “Minu sportlasteel liikus kõik ülesmäge – käisime klubiga laagrites, võistlesime ning seltskond oli super, mis andis stiimulit juurde. Aastal 2005 võitsin kõik võimalikud olulised võistlused.”

2006 aastal pärast põhikooli võtsin esimese jalgrattur-tüdrukuna kokku oma julguse, et minna Audentese erakooli jalgrattaspordi osakonda õppima Otepääle, sest eelnevalt ei olnud selles osakonnas tüdrukuid olnud. Natukene kartsin, kuidas poistega treeningutel hakkama saan, et ehk põlen läbi, aga kõik sujus väga hästi ja treeningud poistega olid pigem arendavamad. Sain harjutada rohkem ja vormi tõus oli märgatav. 2007 a olin oma tasemelt tõusuteel, sai käidud Prantsusmaal treeninglaagris, käia võistlustel Lätis ja Soomes ning sihid olid ka MM ja EM.

“/…/konkurents ongi edasiviivjõud ning juba Viljandi kriteeriumil, mis on väga raske rajaprofiiliga, kus on 18% tõus, ma juba võitsin. “

Õnnetus juhtus 2007.aastal 15.08.
Õnnetusest ma mäletan, seda et treenisime Tallinn-Narva mnt-l ja olime 4-kesi bussi taga peale kiiruslõiku et eesolijatega jälle kokku saada. Õnnetuse momendist ma ei mäleta midagi, aga mäletan hetke, kui keegi ütles, et Mariannile tehakse kunstlikku hingamist. Peale seda ma ärkasin haiglas peale kolme päeva koomat, ma oksendasin verd (tänu torudele), olin üleni juhtmetesse aheldatud ja pidin hingama läbi maski. Ma ei saanud aru miks ma olen haiglas, ema rääkis mulle, mis kõik oli juhtunud ja ütles, et olen õnneseen, et olen elus kuna mul on kahest kohast koljuluumurd ja ajuturse. Aeg haiglas oli väga raske, terve üks nädal möödus oksendades (ajutrauma tõttu), valud, magamatus, segadus jne. Kuid toetavad inimesed ja head soovid tõid päikest minu mustadesse päevadesse. Mul on nii meeles et Grete Treier saatis meile tervituskaardid ja soovis paranemist, ta elas meile väga kaasa!

Õnnetus mõjutas mind emotsionaalselt väga palju… mul aeti tänu operatsioonile pool pead kiilaks ja pidin kaua mütsiga käima. Ma ei tundnud enam lõhnu ja arstid ei andnud ka selle paranemislootust (õnneks ma natukene praeguseks hetkeks ikka midagi tajun). Mul soovitati ka kooliaasta vahele jätta, mida ma ei suutnud teha, sest tahtsin oma klassiga edasi minna ja arvan et see oli õige tegu, mis aitas ka minu kiiremale paranemisele kaasa, sest koduseinte vahel oleksin üksinda veel suuremasse masendusse langenud ning kõige tipuks on aju siiski lihas, mida tulebki treenida.

Algus koolis oli ikka väga raske - ma õppisin ja lugesin, kuid kui pärast uuesti vaatasin, ma nagu polekski midagi õppinud, mu aju lihtsalt ei salvestanud midagi, see oli väääga raske ning pidin topelt pingutama et teistega järge pidada… Kuid Audentese õppejõud ja klassikaaslased olid väga vastutulelikud, ma olen neile südamest tänulik sellise toetuse ja abi eest.

“Raskused tekitasid tohutut trotsi ja stressi, aga ma ei andnud alla. Ma juba käisin metsas jalutamas, et natukenegi liigutada ja juba üsna pea proovisin enda võimete piire jooksmisega ning ka natuke käisin jalgrattaga vaiksetel siledatel teedel rahulikult väntamas. Ma ise ka imestan, et mul ei ole mingisugustki hirmu rattaga sõita või liikluses viibida, kuigi muidugi tähelepanelikum ja ettevaatlikum olen küll.”

Õnnetus mõjus mulle nii, et kadus eluisu, sest ma elasin ja pühendusin täielikult jalgrattaspordile ning kui üks hetk mul see võimalus ära võeti, ei osanud ma midagi enam enda eluga pihta hakata, mitte millelgi ei näinud enam mõtet… Edasi tekkisid mul toitumishäired – buliimiast anoreksiani ja tänu sellele tuli 10kg juurde… ma olin täiesti lõhki… kuigi kõrvaline isik ei pruukinud midagi aru saada. Käisin tänu sellele ka psühholoogilisel ravil…(arstid ütlesid et ajutraumad pididki tihti psühholoogia sassi ajama ning ei sooviata isegi partnerlussuhteid 2 aastat pärast traumasid).

Rattasporti ma tegin peale õnnetust natukene edasi, sest olin ikkagi veel spordkoolis. Aga rattasport ise on ja jääb minu südamesse alatiseks!!!! Tõesti armastan seda sporti ja neid toredaid inimesi, kes liiguvad seal ringkonnas… nagu üks suur perekond!!! Samas arvan ma, et kunagi ei ole hilja uuesti alustada…ka Grete alustas alles kahekümnendates:P Ei ole “ei” veel kindlasti öelnud lihtsalt harrataja tasemel, sest tippsport ei ole terviseport ja see nõuab 100% pühendumist.

“Ma arvan, et sellise eduka paranemise võti on minu jaoks olnud see, et ma ei jäänud koju nukrutsema vaid võtsin end käsile ja ravisin ennast ning kindlasti on suur osa mõtlemisel, sest tegelikult meie elus saabki kõik alguse mõtlemises, kui on korras ja positiivne, siis on ka elu palju ilusam.”

Peale keskkooli otsustasin, et ma ei soovi jalgarattaspordiga tipptasemel jätkata ning otsustasin USA-sse minna aastaks au pairiks (lapsehoidjaks). Mul oli väga tore perekond ning sain suurepäraseid elukogemusi, nägin maailma ja sain palju uusi tuttavaid ja sõpru. Oli hea keskkonna vahetus, sest ei teadnud mida ülikooli õppima minna. Heaks valikuks oli minna kehakultuuri, et treeneriks õppida, aga Audentesest me juba treeneri paberid (küll ainult 1.astme) saime. Ja tuleviku mõttes, seda saab ka hobikorras teha, ei ole ülikooli haridust vaja (arvan).
Tulin selle aasta juulis USA-st tagasi ja nüüd õpin Tallinna Tehnikakõrgkoolis tehnomaterjalid ja turunduse erialal (tulevane insener loodetavasti). Valik tuli küllaltki viimasel hetkel ja oli vähe valikuid kuna paljude koolidesse sisseastumise ajad olid juba selleks ajaks kukkunud kui Eestisse jõudsin. Praegu olen rahul ja saan väga tehnilisi teadmisi, mis on eluski väga vajalikud. Kuigi läksin sinna pigem rohkem turunduse pärast.

Mariann ja Piret mõlemad käivad koolis. Mariann ei saa korralikult liikuda tänu oma vigastustele (poldid jalas), kuid läheb eluga edasi. Sporti ta enam ei saa teha korralikult. Piret aga alustas uuesti jalgrattaspordiga ja teeb hetkel väga usinasti ning on oma valuga õnnelik…..meie treeningseltskond oli super, millest muidugi oli kahju eemalduda, aga elu läheb edasi.

**********************************************

Liisi Rist:

Gerda- varasemalt oli väga kõva konkurent. Enamjaolt pidin tema selga nägema võistlustel ent hea õnne korral nägi ta ka minu selga, tõsi küll, harva. 2008-2009 õppeaasta olime Audentese Spordigümnaasiumis elukaaslased. Selle aja jooksul õppisin teda rohkem tundma. Väga aktiivne tütarlaps, kellel pole kunagi probleemi asjade organiseerimise ja korraldamisega. Ja järjekindel tüdruk, kui asjad pähe ei jäänud, siis õppis, luges nii kaua kuni meelde jäid. Kindlasti võin öelda, et samuti on Gerda väga julge tüdruk, sest temaga koos sai igasugused erinevad lolluseid ikka korda saadetud ja ei tulnud ka puudust kordadest, kus me kahekesi lihtsalt pisarateni naersime.

Väga hea sõbranna ja oskab sõpru hoida, muretseb ja hoolib. Samas teinekord ka paras kiusupunn, aga ka seda osa me õppisime üksteiselt väga hästi. Mõtteid, ideid jagub kuhjaga! Treeningutel sai ka ikka kino kogu aeg. Keegi teine ei tulnud mõtte peale Linnamäelt kelguga alla sõita või siis läbi jäise vee paljajalu läbi joosta, et mitte tagasi pöörduda jne jne! 

Edu ja õnne tiibadesse !

**********************************************

“Meie klubil oli koostöö Kalevi Jalgrattakooliga, mille abil saime võistelda trekil ning ka varustuse ja transpordiga aidati.”

Tulemused aastal 2005:
EMV talikrossis N-16 I koht
EMV kriteeriumis N-16 I koht
EMV eraldistardis N-16 II koht
EMV grupisõidus N-16 I koht
EMV trekisõidus N-16 : sprindis I koht
500 m paigalstardis I koht
2 km jälitussõidus I koht
EMV maastikujalgrattakrossis N-16 I koht

Aastal 2005 Eesti jalgratturite liidu poolt tunnustatud parim neiu maastiku-,
maantee- ja trekisõidus.
Elion Cup 1 koht,7 etapivõitu.
Rattapood Cup 1 koht,7 etapivõitu.
Kalevi Jalgrattakooli parim neidude arvestuses.

Tulemused aastal 2006:
EMV talikrossis N-16 I koht
EMV kriteeriumis N-16 I koht
EMV eraldistardis N-16 I koht
EMV grupisõidus N-16 III koht
EMV trekisõidus N-16 : sprindis I koht
500 m paigalstardis I koht
2 km jälitussõidus I koht
EMV trekisõidus N-18 : 2 km jälitussõidus I koht
sprindis V koht
EMV teatekrossis I koht
EMV maastikujalgrattakrossis N-16 II koht
Helsingi noortepäevad trekil N-16 I koht
4 kordne Tallinna meister trekisõidus
4 kordne Kalevi meister trekisõidus
Aastal 2006 Eesti jalgratturite liidu poolt tunnustatud parim neiu
jalgrattaspordis.
Kalevi Jalgrattakooli parim neidude arvestuses.

Tulemused aastal 2007:
EMV talikrossis N-18 I koht
EMV kriteeriumis N-18 II koht
EMV eraldistardis N-18 II koht
EMV grupisõidus N-18 I koht
EMV trekisõidus N-18 : sprindis I koht
500 m paigalstardis I koht
2 km jälitussõidus I koht

Aastal 2007 Eesti jalgratturite liidu poolt tunnustatud parim juunior neiu
jalgrattaspordis.

Aastal 2007 Rapla maakonna parim naisportlane.
Kalevi Jalgrattakooli parim juunior neidude arvestuses

Gerda on 17-kordne eesti meister jalgrattaspordis.

************************************************

Kommenaatrides on oodatud lisaküsimused, millele Gerda leiab ehk aega vastata.
Või kui teile meenuvad veel legendaarsed tegelased, kes nüüdseks areenilt kadunud, aga kelle käekäigust oleks huvitav lugeda, siis andke sellest siin teada.

Kui Sa oled rattaringkonnas kodus, siis pole kindlasti vaja Sulle tutvustada, kes on Ervin Korts-Laur (24). Kui aga “temposõit” ei kuulu Sinu igapäevasesse sõnavarasse, siis kõige lihtsam on Ervinit tutvustada sõnadega: tema on see ulmemees, kes sõidab eraldistardist ratast keskmise kiirusega 50 km/h. Kui lähenemas on viimane Filter temposõidu karikasari Viimsis, võtsime Ervinil aerolenksust kinni ja küsisime mõned küsimused.

Mendrisio MM 2009

Räägi meile kes sa oled ja kust sa tuled:) Kes tõi su jalgratta juurde?
Olen judokast jalgpallur, kes sõitis rattaga metsas ja siis mõtles, et maanteel läheb pilt ikka kiiremini mööda :D
Judoga tegelesin ligi 4aastat ja tulin isegi 3ndaks Eesti MV Viljandis. Sai ka Hollandis võistlemas käidud umbes 10 aastasena.
Piirdusin ainult kollase vöö eksamiga. Judo vastu kaotasin huvi, sest olin selline pontsu ja palav oli siseruumides koguaeg :D

Seejärel, oma kauaaegse pinginaabri Oliveriga, läksime jalgpalli trenni. Kolm aastat siis sellel alal, sai ka kahel korral Taanis turniiridel käidud :)

Jalgpalliga tegeledes hakkasin koos isaga ka rattavõistlustel käima. ESIMENE võistlus oli Baltic Cup sarja etapp Paldiskis.
Kalevi Jalgrattakooli treener Tiit Tamme pakkus võimalust klubiga liituda:)

Sa ilmselt naudid ise enda piinamist, seda ju eraldistart on, eks? Millal avastasid enda jaoks eraldistardist sõidu?
Praegu alles panen tähele, kui nigel oli väiksena mu aeroobne võimekus.
Algkoolis kehalise tunni krossijooksudel olin äärmiselt nõrk. Ja enda piinamine sellisel moel kohe üldse ei meeldinud.
Aga õnneks valu ja kannatamine ununeb, kui on olemas kirg, motivatsioon ja auahnus jmt.
Eks ta ole ka pisut egoismi / individualismi taga see nö. edukus eraldistardis, sest ei pea teistega arvestama ja saab ainult enda eest välja olla, vastupidiselt grupisõidule.

Enam ei ole ma vaimustatud “haut de gamme” ratta juppidest ja kiiretest kurvidest, vaid pigem tahan alati teada oma keskmist kiirust ja see toobki mind igal korral uuesti starti.

Andre Adusoni abil läksin 17 aastasena Prantsusmaale  Lyoni lähedale Cours La Ville klubisse, sealt hiljem ka CR4C Roanne´i.

Prantsusmaal avastasin, et eraldistart passib mulle hästi ja ka spordiarst ütles seal, et talun hästi ühtlast kõrget pulssi ja vererõhku, kuid taastumine on aeglane.
See siis tähendab, et intervallmeetodil pingutamine mulle jälle ei sobinud.

Enesekindlust andis juurde ka Saarema Velotuur, kus juunioride vanuseklassis tänu eraldistardile oma konkurentidest möödusin ja ka üldarvestuses kõigest 19 sekundilise kaotusega neljandaks tulin.

Kas saad avaldada meile saladuse ja lühidalt lahti kirjutada, kuidas sa harjutasid 3 nädalat enne Eesti meistrivõistlusi eraldistardis?
Tähtis on motivatsiooni leidmine ja puhkus.
Üldiselt ettevalmistus tuleb mul loomulikult. Teen harva kellegiga koos trenni ja kui, siis ka mitte teise tuules vaid ise ees või kõrval.
Sõidan ühtlase kiire tempoga ja seetõttu on ka pulss pisut kõrgem normaalsest. Ka vastutuulega hoian kiirust kõrgel.
Jälgin, et kõik trennid oleks eesmärgipärased ja magaksin piisavalt, siis suudan võistlustel pulsi kõrgele ajada, ja seda seal hoida.

2 päeva enne võistlust trenni ei tee ja eelmisel päeval ning võistluspäeval teen ettevalmistavad trennid/soojendused.
Kuu aja jooksul enne eestikaid tegin siis pikemaid trenne ja vastavalt ka puhkasin rohkem.

Mitu medalit sul on Eesti meistrivõistlustelt?
16 neist: 4 kulda, 8 hõbedat, 4 pronksi

Sinu nimel on ka üks maailmarekord. Räägi sellest.
Kui see veel siiani kehtiv on, siis on tore:) Kuid arvan, et seda pole raske parandada. Mõni tugev trekisõitja teeks seda kindlasti.
Nimetet rekord on välja sõidetud ühel kindlal siserattal nimega Wattbike.

Rekord ise oli 10km sõit ajaga 11:37,39, mis teeb keskmiseks kiiruseks 51.63 km/h (toim.).

Palju maailmatippudest veel puudu on?
Profiklubi koos oma staffiga on puudu ja täielik 100% pühendumus kõige muu arvelt, siis tuleks juba midagi tippude tasemel.
Me ei paranda traktorit – mõjutavaid tegureid on sportlasel väga palju.

Sa oled suhteliselt suure kondiga jalgratturi kohta. Kui palju oled pidanud endaga tegelema dieedi mõttes?
Kahjuks ei ole ma tõesti loodud ratta selga ja arvan, et sellest tulenevalt olen pidanud rohkem pingutama nii toitumise kui ka trenni poole pealt.
Uskumatu küll, aga julgen öelda, et tean palju tasakaalustatud ja tervisliku toitumise kohta. Aga kas me järgime alati kõiki liikluseeskirju, kuigi me teame neid väga täpselt?
Täielikult ammendunud teema. Olen siiski ka igavene gurmaan :D

Kui keegi tahab oma võimekust tõsta eraldistardis, siis äkki soovitad paar harjutust, kuidas parandada oma võimekust?
Nii nagu ikka oleneb väga palju inimese elustiilist, toitumisest ja füsioloogiast. Siis saab määrata, kas ta peab vähem või rohkem puhkama või treenima.
Tuleb hoiduda alkoholist ja ergutitest, et organism aru saaks millal vaja puhata, asja tuleb võtta rahulikult ja kaine mõistusega, siis jõuab rohkem endast otsustaval hetkel välja pigistada :)
Muidu võiks järjepidevalt selga ja kõhtu treenida, et jalad ei peaks midagi keha hoidmise/liigutamise juures kompenseerima jne.
Aga üldiselt tähtis on ka õppida oma organismi kuulama, mitte järgima sõna sõnalt mingeid juhiseid.

Kui sul on võimalik valida eraldistardi spetsiaalvarustuse hulgast ainult üks abivahend, siis mis see oleks?
Eraldisõidu ratas oleks päris vajalik ;)

Aga tegelikult abivahendina võtaks hästi sobiva eraldistardi leistangi/rooli.
NB! leistang ei tohi liiga alla viia, muidu kannatab dünaamilisus.

Nüüd üks pool naljaküsimus. Kui palju sa aeglasem oleks kui sa jalgadelt karvu ei ajaks :)
Oleks hoopis kiirem, sest psühholoogiliselt võib see isegi hoogu juurde anda.
Lahe oleks karvajalana siledatele pähe teha, tuuletakistust sealt küll ei tule.
Võibolla 200 km peale tulevad mingid sekundid, aga selle aja peale on ilmselt juba rohkesti muid huvitavaid tegureid;)

Mõned füsioloogilised küsimused:
Kui pikk sa oled? 191 cm
Palju kaalud suvel/talvel? 92/99 kg
Palju watte välja väntad? Mitte palju, per kg tuleb mul ilmselt vähem kui Taaramäel, Kangertil ja Kriidil jne.
Mis su kopsumaht on? 7,7 l

Lõpetuseks. Miks alustasid uuesti õpinguid ja miks just IT alal?
Ei ole plaanis rattaprofiks hakata. Kergemat sorti töö kõrvalt leian aega ikka koolis ka käia:)
Ma ei tea IT ehk täpsemalt arvutite kohta mitte midagi, oleks viimane aeg ära õppida, kuidas kaotatud RecycleBin Desktopile tagasi saada ja miks ekraan iga 10 minuti järel mustaks läheb?
Õnneks hiirega sügades tuleb pilt ikka tagasi.
Saaksin siis ka teisi aidata!
IT tulevik on muide väga huvitav:)

Suured tänud Ervinile vastuste eest ja juba varsti on oodata uusi ja huvitavaid inimesi, kellega natukene spordijuttu puhume. Vihjeks veel nii palju, et me ei piirdu ainult tippsportlastega.