Browsing all articles tagged with grupisõit

Treeningvõistlus

Posted by Karmen Reinpõld in HowTo, She, VeloLove

mai
9

Minu esimene start sel aastal oli Kõrvemaal – Kevadjooks 16km – esimene jooskuvõistlus üldse. Tegin korraliku soojenduse ning asusin starti, ilm oli kevadiselt soe ja mõnus. Kõrvemaale kohaselt tuli esimesel 100m kohe tõusu võtta. Kui soojendusel tundsin, et pulss väga kergelt üles ei lähe, siis võistlusadrenaliin teeb oma töö – pulss oli kenasti anaeroobsel lävel ehk pingutus oli korralik, aga liikusin aeroobses tsoonis. Muidugi peale esimesi tõuse ja laskumisi juhtus see, mis vist alati juhtub – tagant, eest ja küljepealt hakkas kostuma tugevat ähkimist ja puhkimist. Seda oli kõrvadel valus kuulata ja oleks tahtnud sõõmu hapnikku ka nende eest hingata. Peas keerlesid mõtted stiilis, et kus-on-kõvad-sportlased-ees-veel-15-km-ja-nemad-juba-punases. Eks nad olidki tugevad, lihtsalt minule tundus, et nii vara kevadel, ilma ühegi anaeroobse lõiguta, kuidagi ei taha või ei suuda niimoodi pingutada. Samas mu enda mõte kogu jooksu vältel ütles kui ütlemata mõnus on see pingutus – täiesti nauding.

Miks ma üldse siis jooksma läksin? Sest see oli mu treeningvõistlus – eesmärgiga teha üks pikem jooks enne Tartu Jooksumaratoni. (Selguse huvides peab mainima, et ma siiski viimasel üritusel ei osalenud).

Või teine näide rattamaailmast. Minu (taas) esimene grupisõit üldse – Püha Loomaaia Rattaralli. Jälle oli tegu treeningvõistlusega, kus seadsin tagasihoidliku eesmärgi grupisõitu tundma õppida ja rada lihtsalt läbida. Eesmärk oli hea, aga läks ikka nii nagu alati – alguses kohe gaas põhja (viimasest reast ju startisin) ja suures laastus sai terve 80km väga korralikult pingutatud. Ma küll püüdsin end vahepeal veenda, et see pole ju temposõit, et siin võib ka tuules istuda ja ökonoomitada, aga ju siis polnud piisavalt veenev ehk alustades kolmekesi karusselliga, kogusime lõpuks ilmatu suure grupi kokku ning mingi aeg tegime grupis tööd ainult kolmekesi – naised muidugi :) Pole siis imestada, et lõpupoole, kui minu jalg oli selgelt väsinud juba, kuidagi nendes meestes jõud tärkas ja nad enne mind suudsid lõpetada – kes see siis gruppi jalgadega sõidab, ikka mõistust ja taktikat on vaja ehk eesmärk sai tegelikult täidetud – nüüd kujutan peale raamatutarkuste ka praktiliselt ette, mis elukas see grupisõit on, samas sain väga hea tempotreeningu lähenevale Filter eraldistardile.

Pealkirjaks sai pandud treeningvõistlus. Milleks see hea on? Miks peaks minema kuhugi võistlema selleks, et tegelikult trenni teha? Või miks ma ei saa kõikidel võistlustel olla samas vormis? Viimasele küsimusele vastaks, et saab küll olla samas vormis – keskpärases :) Kuna selleks, et saavutada oma tippvorm tuleb teha kvaliteettrenne (talvel tegime kvantiteeti ehk pikki ja suhteliselt rahulikke trenne), mis tähendab oma võimete arendamist, testimist ehk erinevad lõigutrennid (alustades 10 sekundilistest ja lõpetades näiteks 60 minutilise temposõiduga, mis kõik arendavad erinevaid võimeid). Tihti on üksi trennis olles väga raske end ja organismi sundida piiri peal pingutama, väga lihtne on alla anda ja öelda, et täna ei viitsi/jaksa/taha. Sestap tulevad mängu treeningvõistlused, kus tavaliselt teeb võistlusmelu oma töö ja pingutamine on kordades kergem (mitte füüsiliselt, füüsiliselt on ikka raske ja peabki olema).

Joe Friel ütleb näiteks, et nn. ülesehitusfaasis (peale põhjaladumist ja enne tähtsaid võistluseid) peavad kvaliteettrennid olema nii rasked, et süda on paha ja taastavad trennid nii kerged, et tekivad südametunnistuse piinad. Ainult pingutades on võimalik kehale öelda, et ta peab arenema, samas reaalne areng saab toimuda puhkefaasis. ON / OFF

Filter temposõidu soojendus.

Ratturite taktikaline tööriistakast

Posted by Karmen Reinpõld in HowTo, VeloLove

No comments

dets
10

Hoolimata lumetormist ja ainult võimalusest unistada maanteerattast, ütleb ju vanasõnagi, et rege rauta suvel, vankrit talvel, nii hakkas mul peas kummitama Thomas Prehni raamat “Racing Tactics for Cyclists”. Ma pole kunagi isiklikult grupisõitu veel sõitnud (uusaastalubadus: see muutub järgmine aasta) ja siiani olin ma a la Tour de France’i vaadanud lihtsalt vasikavaimustusega (ärge küsige, mis seal nii köitvat on), siis peale selle raamatu lugemist muutus telepilt muuhulgas ka “teaduslikumaks”.

Racing Tactics for Cyclist

Amazonist lugejaarvustus:
“This book is perfect for beginner cyclist, amateur competitors, intermediate competitors and anyone that wants to truly enjoy watching cycling. I’ve raced amateur and watched hundreds of hours of cycling, once I read this book I realized I was missing allot!”

Ehk nagu arvustuski ütleb – ideaalne algajatele (nagu mina) ja mitte ainult võistluse vaatamiseks vaid eelkõige ikka targemaks võistlemiseks.

Teeksingi siinkohal lühikese sissevaate grupisõitja nn. taktikalisse tööriistakasti.

Teoretiseerimine:
MÕTLE!
Rattasport on kombinatsioon füüsilisest ja vaimsest meelekindlusest.
PLANEERI!
Enamus inimesi ei saavuta kunagi edu kuna nad ei planeeri seda. Planeerimine vajab pühendumist. Sa lood ootused, mida loodad täita.
TEGUTSE!
Ainult vähesed saavutavad edu kohe esimesel korral. See nõuab kordi ja kordi ebaõnnestumist, et leida õige kombinatsioon.
Sama raske on vastu seista ahvatlusele sõita sõprade kõrval nende tempos, kuigi tead, et peaksid puhkama, taastuma ja rahulikult sõitma.
Lõpetuseks – sa pead panema rattasõitu täpselt nii palju, kui sa sealt vastu tahad! Sa pead vastavalt sellele elama.

Praktiseerimine:

“Võistluse lugemine”
Oled sa kunagi imestanud, miks mõni peaaegu alati näib sattuvat edukatesse ärasõitudesse, ja teine, olenemata tema kiirusest ja jõust, jõuab harva sinna?
Grupisõit pole tuulesistumiseks, puhkamiseks ja unelemiseks. Vastupidi: sa pead jälgima ja hindama kõike, mis ümberringi toimub, kuidas grupp reageerib igale äramineku katsele ja blokeerimisele. Pead järge, kes on jooksikutegrupis, kes blokeerib ja kui hästi ta seda teeb.

Võistluse lugemine on protsess, kus sa kogud informatsiooni, mille põhjal otsustada, millal ja kus edukalt rünnata.

“Hinda võistlust enne selle algust”
Kõik saab alguse juba enne stardipauku. Tea oma konkurente ja raja profiili – ka kõige lamedam (mitte alati sõna otseses mõttes) rada pakub strateegilisi punkt, kust üritada äraminekut. Kui tegemist nn. iga-aastase võistlusega, siis on head indikaatorid, kuidas on võidetud konkreetne võistlus eelmistel aastatel – informatsioon on sinu trump!

Enne VÕRR2010 starti: kas need mehed tegelevad taktikalise planeerimisega siin?

“Võistluse arenedes”
Küsimused iseendale:
- kes ründab?
- kas keegi blokeerib? kes?
- kuidas grupp reageerib?
- kaua võtab grupil aega, et jooksikud kinni püüda?
- kas grupi eesotsas olijad võivad olla ohtlikud ründajad?
Kui tegu on sinu arvates ohtliku äraminekuga, siis on sul ainult hetk, et reageerida või oled rongist maas.

“Võistluse lõppedes”
Iseenda analüüs peale võistlust on hea harjumus – sa õpid kõige paremini oma vigadest.
Ellimineeri emotsioonid ja võistlus muutub kohe “loetavamaks”.

***
Kuna taktika tähendab ennemini aju- kui lihasjõudu, siis paari sõnaga ka mõttetreeningust.
Kui füüsise treenimisel on piirangud ja tipud on suhteliselt võrdsed, siis kust ja millest ikka tulevad tippude-tipud (Greg LeMonde, Eddy Merckx, Bernard Hinault)? Kas nende vaim on sama tugev kui füüsis ehk teistest tugevam?

Mark Cavendish tunnistab: ‘You have to be a masochist to succeed in Tour de France’ *

Kui südamelöögisagedusel (SLS) põhinevad treeningud olid 1980ndate invasioon ja võimsustreeningu eelised avastati 90ndatel, siis mõttetreening võikski olla uue sajandi “laine”. Kui me oleme saavutanud füüsilise lae, siis vaimumaailmas on veel võimalik samm või paar edasi astuda, et parim tulemus saavutada.

Kui öeldakse, et võidust 10% moodustab füüsiline vorm ja 90% vaimne tugevus, siis miks nii vähesed sportlased ikkagi viimase treenimisele vähe tähelepanu pööravad?

Ehk sellega saavad ratturid muuta ühiskonna suhtumist: “Kui Jumal tarkust jagas, olid sportlased trennis”?