Ma olen vist igas viimases postituses kirjutanud kevade tulekust. See on vist rattainimese loomus, et kui räästad tilkuma hakkavad, siis võib ratta välja ajada ja kuulutada kevade saabunuks.

She-grupis sai aeg tagasi räägitud trennis toitumisest – üle kahetunnistel trennides peaks alati söök/jooks kaasas olema.
Sama tähtis, eriti üksi sõites, on sadulakoti sisu. Väga meeldiv on muidugi, kui kummi purunedes esimese kõne peale sõber autoga kohale vurab ja päev ongi päästetud (trenn vist ikka mitte). Aga sellele lootma jääda on liialt sinisilmne.

Miks see teema mulle üldse praegu aktuaalseks muutus? Jah, ma treenin pea aastaläbi õues rattaga, aga eile sai maanteeratas kevadlaagri jaoks kasti pakitud ja sellega koos ka nn. sadulakoti sisu. Aga mul on ainult üks pisike pump ja laagrini on nädalake veel aega ehk vaja kilomeetreid koguda. Ka täna tahaks minna sõitma ja kuigi kummi purunemine on vähetõenäoline (olen trennis ainult 1.5 kummi lõhkunud), siis teatud kõhklususs on sees.

Ma usun, et enamus ratturitel on oma väljakujunenud sisuga rattakott alati kaasas, aga tahan selle sisu ka siia laiali laotada ja kindlasti on kellelgi seda hea meel täiendada.

Tõe huvides peab muidugi ütlema, et reaalne rattakott on mul ainult maastikuratta küljes. Maantee rattaga sõites võtan asjad kaasa taskus – minu meelest ei sobi rattakott stiililiselt üldse sellise ratta juurde.

Aga sisust:

- Sadulakott – leidub muidugi seinast seina, nii kuju, ilu, kui funktsionaalsuse poolest. Mõned kinnituvad nn. kiirkinnitiga sadula alla, mõned krõpsudega nii sadulaposti kui sadula enda külge. Maitse asi.

Ta tuleb. Kevad loomulikult. Vääramatu jõuga.
Eelmise nädala alguses kuulsin koputust – hingele, südamele. Räägiti, et kevadlaager tuleb ja selleks pidavat valmistuma. Nõustusin. Nii saigi MTB peale kuuajalist pausi jälle välja aetud ja viimse kui keharakuga protsessi nauditud -> tulemusega 8h sõiduaega. Pikim neist kolme-tunnine pedaalimine mööda jäiseid külavaheteid. Kui minna null-ratta-kilomeetritega laagrisse, siis on (minu arvates) kaks võimalust: (a) esimene nädala läheb “raisku”, et rahulikult kohaneda, (b) liiga suurte koormustega alustades, on läbipõlemise tõenäosus suur. Samas on küsimus ju prioriteedis – mõnusalt kulgemiseks võib ka puhta lehena minna.

Mõned ääremärkused varakevadistest trennidest
(1) seltsimehed kaasmaalased (eriti on silma hakanud noored neiud): palun kandke treeningutel mütsi ja ratturid: kiivri mitte kandmiseks pole ühtegi vabandust.
(2) üle kahe-tunnistel trennides peaks kindlasti kaasas olema ka söödavat (banaa, leib, šokolaad vms.), joogist rääkimata. Kui talvel on rohkem rahulikke trenne tehtud, siis esimesed rattasõidud kipuvad olema paratamatult intensiivsemad ja kes see ikka treeningul haamrit tahab saada?

Headest mõtetest veel. Laupäeval (12.03.2011) on tulemas tõeliselt kasulik / kvaliteetne jalgrattakoolitus, mis peaks olema iga harrastaja “kohustuslik kirjandus” – kaks oma ala asjatundjat jagamas tarkusi ehk Indrek Rannama ja Leho Rips tulevad räägivad, kuidas treenida, kuidas taastuda ja jutuks tulevad ka vigastused, sest (ptüi-ptüi-ptüi) spordiga tegeledes pole meil nendest pääsemise garantiid.
Kui Sa seda loed, siis kirjuta karmen @ velolove . ee ja ütle, et Sa tahad sellel koolitusel osaleda, sest usu mind, see on üks tasuvamaid investeeringuid, mida saad kevadel enne rattahooaega endale teha :)

Kes teeb, see jõuab, eks. Nii on järgmisel pühapäeval plaanis rattahoolduse töötuba, kuhu on mõned vabad kohad veel saadaval (tundub huvipakkuv teema olevat).

Täna peale varahommikust massaaži ja pärastist jõusaali (jah, nii ei tehta, aga elu nõuab oma), võtsin suuna Järve Hawaii Expressi. Astusin sisse ja küsisin, kas neile teavitati, et ma tulen? Ei, aga nad teadvad, mida ma tahtvat :) Kuuldused nende poes toimuvast olid interneti avarustest juba nende kõrvu/silmi jõudnud. Kas see on nüüd olukord, kus kuulsus käib sust ees? Igal juhul nõudsin viisakalt, et mind juhatataks mehaaniku manu, et saaksin ikka oma teadmisi kontrollida. Olin ju siiani näppe õliseks teinud ainult oma rattaga puid ja maid jagades. Suures laastus tundus enamus tuttvana, aga selgemaks said igasugu pisikesed reguleerimiskruvid ja spets riistad, et tööd hõlbustada. See on ikka nii huvitav maailm.

Selle töötoaga seoses olen saanud tagasisidet, et kui sarnaseid asju toimuks ka näiteks Tartus, siis oleks sealsed inimesd ka huvitet. Olen selle mõttega päri. Samas tahaksin saada eelteavet, et kui teha sarnane koolitus Tartus näiteks 16.04.11, siis kes oleks huvitet? Kirjutage ikka karmen @ velolove .ee

See oli lühike ülevaade, mis meil hetkel teoksil on. Kuigi mõtted kipuvad juba Itaaliasse, siis tundub, et kodumail on veel nii palju kasulikku/huvitavat teha, et laagriteemad saavad päris aktuaalseks vist päris viimasel minutil.

Küll see kevad tuleb, kus ta pääseb.

Treener: Püstitasid sa endale kindlad eesmärgid?

Sportlane: Ikka püstitasin – proovisin järgida, aga see ei töötanud ja siis enam ei püstitanudki.

Treener: Millised olid sinu eesmärgid?

Sportlane: Võistelda olümpial, saada unistuste meeskonda (Või “Lõpetada lõputöö suve lõpuks” või “Saada 5 / A antud kursuselt”; saad aru küll.)

Treener: Saan aru. Kas seadsid ka endale lühiajalisi eesmärke, igaks päevaks, mis oleks su kontrolli all – näiteks mida teed täna, järgmise tunni jooksul, mis viiks su sammukese lähemale antud eesmärgile?

Sportlane: Mitte eriti.

Treener: On sul täpsed eesmärgid, kuidas sa homme paremaks (kiiremaks, tugevamaks) saad?

Sportlane: Eriti ei ole.

***
Mõnedel on ammu selle hooaja eesmärgid paigas, teistel on hea seda teha näiteks täna.

Pikaajalisi eesmärke on lihtsam seada, aga see ei keskendu piisavalt tänasele. Aga ainult tänased teod teevad meid homseks tugevaks. Pikaajalised eesmärgid võivad motiveerida ja juhtida meid, aga vajame palju tagasihoidlikke ja saavutatavaid igapäevaseid eesmärke, mis lõppeks viivad meid lähemale soovitud tulemusele.
Mõned tulemused ja saavutused pole meie otsese kontrolli all (konkurendid, võistlustingimused, ilm, muudatused), mis aga kõik tegelikult võivad muuta tulemust. Kui püstitada eesmärgid, mis on väljaspool meie kontrolli, paneme ennast asjatult frustratsiooni ja stressi olukorda. Kui eesmärk on kontrollitava – enda sooritus ja keskendumine – siis on see ka piisav väljakutse.  Keskenduda tänasele – “Millele ma täna keskendud, et astuda sammuke eesmärgile lähemale?”

Igapäevaste eesmärkide saavutamine

Et jõuda sihtkohta, tuleb määrata täpsed ja olulised päevase eesmärgid ja keskendu nende täitmisele, üks samm korraga. Ütleme näiteks, et ma tahan kirjutada raamatut – mis ma teen selle suhtes järgmisel 5 minutil, tunnil, nädalal, kuul, aastal? Kindlad päevased eesmärgid ja nende süstemaatliline ja järjekindel järgimine eristab neid, kes tahavad midagi saavutada nendest, kes seda ka reaalselt teevad.

Vastupidiselt mõnele muule eluvaldkonnale, on enamus spordialades areng väga selgelt nähtav – parem tehnika, kiirem aeg, kõrgemad hüpped – kõike näeb ja tunnetab.

Isegi lühiajalise eesmärgi saavutamine tekitab hea tunde. Tihti sellest heaolutundest piisab, et vallutada järgmist ja järgmist lühiajalist eesmärki. Kui aga edu saavutamine on olnud raske või oled väsinud, siis on mõnus vahelduseks veeta rohkem aega perega, matkata, vaadata filmi või lihtsalt puhata.
Aga, et midagi saavutada, vajame pühendumust, keskendumist, positiivset meeleseisundit ja kindlaid eesmärke, mis on tähtsad eesmärkideni jõudmisel.

Kas pühenduda?

Pühendumuse all peetakse antud kontekstis silmas otsustavust eesmärk saavutada, mis sõltub uskumistest eesmärgi väärtuslikkusesse ja selle saavutatavusse. Madal pühendumine ja pühendumine lihtsatele eesmärkidele  ei paranda sooritust.

Meie kõigi elus on üks konstant: igas päevas on 24h. Siin on otsustamiskoht, kas ja millele seda aega pühendada. Kui sinu jaoks pole tähtis, kas kasutad oma aega efektiivselt või kas sa teatud kontekstis arened, siis unusta ära saavutuseesmärgid ja püüdlused suurepärastele tulemustele. Keskendu sellele, mida sa tõesti soovid – lõbu, hea enesetunne, sõbrad, tuul ja päike paitamas nahka, või mis iganes sa soovid. See on täiesti aksepteeritav. Aga kui sa tahad olla parim mingis valdkonnas (mitte ainult spordis, elus üldse), siis pead ennast täielikult pühendama, määrama kindlad eesmärgid ja fokusseeritult nende poole liikuma.

Tehes nii tähtsat otsust, peaksid sa olema päris kindel, et sa ikka ise tahad seda. Tihti on see intuitiivne, aga mõnikord on hea vastata mõnele küsimusele, et näha suurt pilti selgemini:

• Teed sa seda ainult enda pärast või kellegi teise?
• Kas selle eesmärgi poole püüdlemine pakub sulle jätkuvat rõõmu ja rahuldust?
• Miks sa seda teha tahad?
• Mida sa loodad sellega saavutada?
• Mida võid sellega seoses kaotada?
• Usud sa, et antud pingutus on väärt isegi siis, kui pole tulemuse suhtes garantiid?

Friedrich Nietzsched kirjutas: “He who has a reason why can bear with any how*”. Aga kui su otsus on antud eesmärkidest loobuda, siis oled vaba järgima teisi, võib olla sinu jaoks tähendusrikkamaid, eesmärke.

Lühiajaliste ja pikaajaliste eesmärkide püstitamine

Lühiajalised eesmärgid võivad olla:

• meisterlikkus teatud oskuses
• keskendumine kvaliteetsele treeningule
• täisväärtuslik puhkus
• teatud arv konkreetset harjutust

Lühiajalised eesmärgid ei pea olema ainult füüsise, taktika, tehnika parendamiseks vaid ka vaimu treenimiseks:

• kujutlustehnika
• keskendumistehnika
• lõdvestustehnika
• positiivne mõtlemine

Pikaajalised eesmärgid võivad olla:

• positiivne suhtumine (skaalal 1-10, praegu 4, eesmärk hooajalõpuks 7)
• enesekindluse suurendamine (skaalal 1-10, praegu 5, eesmärk hooajalõpuks 8)
• jõuda 2 aastaga poolprofessionaali tasemele
• isiklik rekord hooaja lõpuks

Mõtle homsetele eesmärkidele täna enne uinumist või esimese asjana ärgates.

Lõppkokkuvõttes pead sa oma eesmärgid ise määrama ja saavutama, mitte keegi ei tohiks neid sulle dikteerida.
Samas jagatud eesmärgipüstitus (sina ja treener, sina ja kaaslane) aitab mõnikord paremini näha suurt pilti ja arendada diskussiooni, mis võib viia selgema nägemuseni, mida sa ikkagi saavutada soovid.

Eesmärkide kohendamine

Progress on tõusude ja mõõnade seeria, mitte ainult allatuult seilamine. Isegi kui sa ei näe käega katsutavat arengut, võid see ikkagi olla aluseks tulevasele progressile.

Eesmärgi mitte-täielik täitmine ei ole veel tragöödia. Sa kasvad kogemustest ja õpid nendest. sõnasta uuesti oma eesmärk, kohenda eesmärke ja pühendu lühiajalistele sihtidele. Ajutine tagasilöök ei tähenda, et peaksid loobuma või alla andma.

Olenemata, mida soovid saavutada, on tähtis eesmärkide seadmine, positiivsus enese suhtes ja järgmisele sammule keskendumine. Määra omale tänaseks, homseks ja igaks päevaks eesmärgid ja kirjuta need kasvõi seinale. Proovi! Sul pole midagi kaotada, aga palju võita, kui elad oma potentsiaalile lähemal.

Usk enesesse

Sinu sooritus on tulemus sinu enda nägemustest ja ootustest iseendale. Kui sa näed, et sul on midagi väärtuslikku pakkuda või head potentsiaali, siis see on sinu reaalsus. Kui aga näed, et sul on vähe või mitte midagi pakkuda, siis see samuti peegeldub soorituses, kui sa just ei muuda oma perspektiivi.

Hakka nägema endas ja oma sooritustes häid asju, mitte seda, mis on puudu. Tuleta omale meelde, mis on sinu tugevad küljed ja anna omale positiivseid ja konstruktiivseid näpunäiteid, kuidas veelgi paremaks saada.

3 küsimust:

1. Unistuste eesmärk. Milline on sinu unistuste eesmärk? Mida sa tegelikult tahaksid saavutada? Mis oleks pikas perspektiivis potentsiaalselt võimalik, kui sa ellimineerid kõik takistused ja pingutad võimete piires?
2. Realistlikud eesmärgid. Kuidas sulle tundub, mis on kõige realistlikult parim sooritus, mida suudaksid see aasta saavutada (baseerudes sinu praegustele oskustele, motivatsioonile ja pühendumusele keskenduda arengule)?
3. Enesega leppimise eesmärk. Kas sa pühendud enesega leppimisele, kui väärtusliku inimesega ja kasvad kogemustest, isegi kui sa ei saavuta oma unistuste ega realistlikku eesmärki?

Unistuste eesmärk avab ukse pingutatud potentsiaalile, realistlikud eesmärgid hoiavad sind maapeal ja keskendunud reaalsusele. Ja enesehinnagu eesmärk näitab sulle, et sa oled väärtuslik inimene sinu sooritustest hoolimata.

Järgi neid kolme eesmärki. Unista suurelt. Keskendu selle aasta parimale tulemusele ja hinda ennast kõrgelt.

* See, kelle on põhjus, kannatab välja peaaegu kõik. (meelevaldne tõlge)

Mina alustasin oma “ratturikarjääri” vist samuti nagu iga naine või mees – maastikusõiduga. Ühe hooaja sõitsin Elionil lühikesi distantse, aga sain aru, et maastik pole ikka päris minu teema. Trenni olin niikuinii teinud koguaeg maanteel (kui ei leia põhjust, et metsa minna, ju siis ikka ei meeldi seal) ja sügiseks oli küpsenud teadmine, et järgmisel suvel sõidan maanteel.

Kuna grupisõidu-mõte mind tol ajal hirmutas, siis olin teinud otsuse, et minu alaks saab temposõit (Virgo Neeme, mu treenerina, kommenteeris kevadel enne võistlusi: “Sa ikka oskasid ka kõige raskema ala valida”. Naeratasin ainult ja olin oma otsuses kindel). Mu otsus sai 100%-lise kinnituse, kui jalutades Hawaii Expressi poes, pidin puht’ juhuslikult pea ära lööma, mis minu pikkuse juures on tegelikult ilmvõimatu, sellise ratta vastu:

Ahmisin õhku – eraldistardiratas ja naiste mudel ja väike raam ja nii ilus..
Nüüd kaldusin teemast kõrvale, aga lisan kohe rõhutades: kõik rattad sobivad, ka maastikuratas!

Mis see temposõit (eraldistart, eraldi stardist sõit) endast kujutab? Sina, ratas, maantee ja aeg. Just viimane on see, millega sa võidu sõidad. Üksinda. Ei mingit tuulessõitu.

Stardid rekkakastist:

Ja sõidad nii kiiresti kui jaksad. On küll raske, ikka väga, aga miski seal tõmbab nii kõvasti, et tahaks jälle ja jälle “võistlema” minna – iseendaga. Mille järele ma seal püüdlen? Aeg iseenesest ütleb vähe, meestega konkureerida väga ei suuda, naisi on vähe (kohe jõuan selle teemani), aga minu (ja enamuse vist?) motivaator on keskmine kiirus. Hooaja jooksul sõidetakse iga etapp 2 korda läbi – võrdlusmoment on täiesti olemas, lisaks need soovunelma-numbrid, mida me endale oleme püstitanud.

Siiski, mis ajendas mind kirjutama sellel teemal? Aerobike tuli välja uudisega, et naistele on avatud uuel hoojal hunniks võsitlusklasse Filter Temposõidu Karikasarjas. Mõte on tore, aga hinge närib kahtluseuss, kas naised ikka tulevad? Kas nad teavad, et selline asi on olemas? Kas nad julgevad / saavad / tahavad?
Ja, kui tahavad, aga ei tule, siis, mis on selle põhjus? Varustuse / ratta puudumine, hirm tundmatuse ees? Ütelge teie (nii naised kui mehed).

Eelmine aasta panime oma naistetiimi kokku ja sõitsime neljakesi meeskonnasõitu (lisaks üksinda sõitmisele, on distsipliinideks ka paarissõit ja meeskonnasõit, viimastes on tuulessõit lubatud).
Siin väike meenutus sellest:

Temposõit on väga kihvt ala ja kõiki naisi, kes sellel siiani osalenud, rõõmustaks väga, kui meid seal rohkem oleks. See ala sobib ju kõigile – sportlastele, harrastajatele kui algajatele.

Etteruttavalt võin öelda, et kevadel on plaanis ka ühistrennid / -õppused just temposõidu harjutamiseks – nii teooria kui praktika. Ka aitame hea meelega treeningplaaniga, mille üheks eesmärgiks on tulemuse parandamine temposõidus.

Aga muidugi ei pea eesmärgiks olema tulemus – sõidunauding on ju peamine. Lisaks toredad uued tuttavad :)

Siiski ootame tagasisidet teemal, miks temposõidus nii vähe naisi siiani osalenud on – kas ja kuidas oleks seda võimalik muuta?