Mugav energiavarustatus võistlustel

Posted by Karmen Reinpõld in HowTo, VeloLove      2 comments

mai
24

See et sportides tuleb hoida keha energiaga varustatust optimaalsel tasemel, on ju elemenataarne (Watson). Aga oled sa olnud situtasioonis (rattas grupisõit näiteks), kus pulss on punases, tõmmatakse nii kuis jaksatakse, keel kuivab vastu suulage ja huuled pragunevad veepuuduses, kuid kuidagi ei leia piisavalt rahulikku hetke, et pudelit haarata ning janu kustutada (samas janutunne on juba vedelikupuuduse näitaja ja su sooritusvõime on juba langenud). Samas pudeli saab ehk ikka kätte, aga kui geelid / toit asub vesti all oleva pluusi taskutes? Lõppeks võib muidugi öelda, et kõik on võimalik, aga ma tahtsin proovida, kas nn. lisavarustus muudaks antud olukorda mõistlikumaks.

Niisiis võtsin ühendust Martin Meriga www.pringlike.ee ‘st ja küsisin, kas ma saaks testida GelRilla geelihoidjat.

Grammilugejatele on see jublakas üle mõistuse raske :)

Mis tootega tegu? On see vist rohkem levinud triatleetide hulgas küll, aga eesmärk on paigutada võistlusgeelid rattaraami külge, et neid sealt mugav manustada oleks. Kasutada saab ainult nn. rebitavaid geele.

Aga paari päeva pärast oli antud toode minu valduses ja asusin seda monteerima. Ega seal midagi keerulist polnudki, samas tundus, et mugavam oleks seda paigaldada ümarale ratta ristitorule, aga minul on suht lapik ja lai antud isend. Kinnitub see ainult kahe kiirkinnitiga, aga jääb kergelt loksuvaks – kõik püsib paigal ja küljes muidugi.

Kinnitub kiirkinnititega - kiire ja lihtne.

Lõikame ülejäägid ära.

Kinnitasin võistluseelsel õhtul ka reaalselt geelid sinna külge, samas tundsin puudust mingistki märgistusest, mis näitaks, et kuhu ma täpselt peaks asetama rebimisjoone, et kinnitusjublakas seda paigast ei tõmbaks.

Kinnitatud geelidega.

Võistlusel esimese geeli tarbimine oli nagu õlitatud – mugav asi ikka. Muidugi jääb ikka probleem, et tühja paki peab ikka kuhugi tallele panema, aga tänaseks on mul juba mitu variant selleks, kui tõesti taskusse on keeruline panna – püksisääre vahele, pluusi sisse – kasutage loovust, aga ärge meie loodust reostage.

Ma olen oma mõtetelt küll nn. roheline, aga see, mis mind ees ootas, tegi ka mind nõutuks. Nimelt viimane geel oli mul pahasti kinnitatud ja kuigi alguses hakkas ilusti rebenema, siis lõpust polnud kuskilt lahti tulla ja rebisin geeli pikkupidi katki. Minu järgnev tegu tõi mulle kaasa tugeva karmavõla, sest miks muidu pidin ma läbi elama oma esimese korraliku mnt-kukkumise.

GelRilla – kuluaaridest kuulsin, et uus toode on täiustatum ning kui geelid sinna õigesti asetada (harjutamine teeb ikka meistriks), siis on tegu väga hea ja kasuliku tootega. Samas on ka alternatiiviks geeli-pudelid, kuhu saab geeli koos vedelikuga segi loksutada ja tarbida nagu tavalisest joogipudelist (katsetan seda TRR’il).

Treeningvõistlus

Posted by Karmen Reinpõld in HowTo, She, VeloLove      No comments

mai
9

Minu esimene start sel aastal oli Kõrvemaal – Kevadjooks 16km – esimene jooskuvõistlus üldse. Tegin korraliku soojenduse ning asusin starti, ilm oli kevadiselt soe ja mõnus. Kõrvemaale kohaselt tuli esimesel 100m kohe tõusu võtta. Kui soojendusel tundsin, et pulss väga kergelt üles ei lähe, siis võistlusadrenaliin teeb oma töö – pulss oli kenasti anaeroobsel lävel ehk pingutus oli korralik, aga liikusin aeroobses tsoonis. Muidugi peale esimesi tõuse ja laskumisi juhtus see, mis vist alati juhtub – tagant, eest ja küljepealt hakkas kostuma tugevat ähkimist ja puhkimist. Seda oli kõrvadel valus kuulata ja oleks tahtnud sõõmu hapnikku ka nende eest hingata. Peas keerlesid mõtted stiilis, et kus-on-kõvad-sportlased-ees-veel-15-km-ja-nemad-juba-punases. Eks nad olidki tugevad, lihtsalt minule tundus, et nii vara kevadel, ilma ühegi anaeroobse lõiguta, kuidagi ei taha või ei suuda niimoodi pingutada. Samas mu enda mõte kogu jooksu vältel ütles kui ütlemata mõnus on see pingutus – täiesti nauding.

Miks ma üldse siis jooksma läksin? Sest see oli mu treeningvõistlus – eesmärgiga teha üks pikem jooks enne Tartu Jooksumaratoni. (Selguse huvides peab mainima, et ma siiski viimasel üritusel ei osalenud).

Või teine näide rattamaailmast. Minu (taas) esimene grupisõit üldse – Püha Loomaaia Rattaralli. Jälle oli tegu treeningvõistlusega, kus seadsin tagasihoidliku eesmärgi grupisõitu tundma õppida ja rada lihtsalt läbida. Eesmärk oli hea, aga läks ikka nii nagu alati – alguses kohe gaas põhja (viimasest reast ju startisin) ja suures laastus sai terve 80km väga korralikult pingutatud. Ma küll püüdsin end vahepeal veenda, et see pole ju temposõit, et siin võib ka tuules istuda ja ökonoomitada, aga ju siis polnud piisavalt veenev ehk alustades kolmekesi karusselliga, kogusime lõpuks ilmatu suure grupi kokku ning mingi aeg tegime grupis tööd ainult kolmekesi – naised muidugi :) Pole siis imestada, et lõpupoole, kui minu jalg oli selgelt väsinud juba, kuidagi nendes meestes jõud tärkas ja nad enne mind suudsid lõpetada – kes see siis gruppi jalgadega sõidab, ikka mõistust ja taktikat on vaja ehk eesmärk sai tegelikult täidetud – nüüd kujutan peale raamatutarkuste ka praktiliselt ette, mis elukas see grupisõit on, samas sain väga hea tempotreeningu lähenevale Filter eraldistardile.

Pealkirjaks sai pandud treeningvõistlus. Milleks see hea on? Miks peaks minema kuhugi võistlema selleks, et tegelikult trenni teha? Või miks ma ei saa kõikidel võistlustel olla samas vormis? Viimasele küsimusele vastaks, et saab küll olla samas vormis – keskpärases :) Kuna selleks, et saavutada oma tippvorm tuleb teha kvaliteettrenne (talvel tegime kvantiteeti ehk pikki ja suhteliselt rahulikke trenne), mis tähendab oma võimete arendamist, testimist ehk erinevad lõigutrennid (alustades 10 sekundilistest ja lõpetades näiteks 60 minutilise temposõiduga, mis kõik arendavad erinevaid võimeid). Tihti on üksi trennis olles väga raske end ja organismi sundida piiri peal pingutama, väga lihtne on alla anda ja öelda, et täna ei viitsi/jaksa/taha. Sestap tulevad mängu treeningvõistlused, kus tavaliselt teeb võistlusmelu oma töö ja pingutamine on kordades kergem (mitte füüsiliselt, füüsiliselt on ikka raske ja peabki olema).

Joe Friel ütleb näiteks, et nn. ülesehitusfaasis (peale põhjaladumist ja enne tähtsaid võistluseid) peavad kvaliteettrennid olema nii rasked, et süda on paha ja taastavad trennid nii kerged, et tekivad südametunnistuse piinad. Ainult pingutades on võimalik kehale öelda, et ta peab arenema, samas reaalne areng saab toimuda puhkefaasis. ON / OFF

Filter temposõidu soojendus.

Sõiduasend aerodünaamilisemaks

Posted by Karmen Reinpõld in HowTo, She, VeloLove      4 comments

apr
21

Kui lähete rattapoodi, kas olete märganud, et kõigil ratastel on stemm ehk lenksupikendus kõige ülemises asendis kohe kaelakausside “korgi” vastas ja stemmi alla jääb 1 .. n erineva laiusega seibi?

Ka minu ratas polnud erand.

Taamal eraldistardiratas, millel stemm alumisse asendisse viidud.

Kui Itaalias kevadlaagris, oli selline asend isegi uue rattageomeetriaga harjumiseks mugav, siis kodumaal tagasi olles sai nädalake treenitud jälle eraldistardiratta seljas. Kui ma aga eile grupisõiduratta koju tõin ja kokku panin ning täna esimese trennigi sellega tehtud sain, tõdesin, et lenks peaks ikka kõvasti madalamal olema. Muidu lõikan mõttetus koguses tuult ja pean seega rohkem tööd tegema. Kes see siis trennis viitsib tööd teha, eks.. Samas madalast lenksuasendist pole palju kasu, kui ei harjuta end nn. alt kinni hoidma, et viia keha võimalikult madalale ja seega vähendada tuuletakistust.

Ehk siis trennist koju tulles haarasingi töörista(d) kätte ja tegin selle pisikese töökese ära.

Tööriistaks piisab kuuskandi-komplektist.

Jäädvustasin selle ka piltidele, et soovijatel oleks lihtne oma rattal sama operatsioon läbi viia.

NB! Kuna antud tegevuse juures tuleb avada ka kaelakausid, siis palun veenduge töö lõppedes, et need on piisavalt (mitte üleliia) ka kinni!

1. Lasen stemmi kruvid logisema :)

Kõigepealt parempoolne..

.. ja siis vasakpoolne stemmi kruvi.

2. Avan kaelakausid

Kaelakausid lahti teha.

3. Eemaldan koos stemmiga lenksu

Stemm ja lenks on eemaldatud.

4. Võtan ära allolevad seibid (et keha lihtsamini harjuks muutunud asendiga, võib seibe eemaldada ka järkjärgult, tehes vahepeal paar treeningut ja alati pole üldse vajagi kõige madalat asendit)

Seibid kolivad ülemisele korrusele.

5. Asetan stemmi koos lenksuga tagasi, laon selle peale seibid

Seibid oma uues kodus.

6. Enne keeran kinni kaelakausid ja siis alles pingutan stemmi kruvid

Töö tehtud!

Kuidas aru saada, kas kaelakausid on lahti / kinni? Seisad kaksiratsi (kas selline sõna on kirjakeeles olemas? :)) ratta peale ja vajutad esimese piduri kinni ning loksutad ratast edasi tagasi. Kui tunned loksu, siis on kaelakausid lahti, kui aga on liiga kinni, siis ei liigu hästi enam lenks.

Kel julgust ja kindlust, võib selle triki kodus ise ära teha, aga võib usaldada ka mehhaanikutele selle töö. Samas esikahvli toru lühemaks lõikamise jätaksin spets. tööriistade puudumisel ikka spetsialistidele. Alati võiks peale lõikamist ülesse jätta ikkagi vähemalt ühe seibi – järelturu pärast kasvõi :)

PS! Selline nägi mu ratast välja Itaaliasse sõidu eel. Ise tehtud, hästi tehtud..

Sisse pakitud.

Rattasõbra pühapäev ehk rattahoolduse töötuba

Posted by Karmen Reinpõld in HowTo, She, VeloLove, Üritused      4 comments

märts
21

Täna hommikul potsatab mu kirjakasti kiri:

***

Tere Karmen,

Aitäh kasuliku koolituse ja ülevaatliku materjali eest. Huvitavad ja kiirelt möödunud kolm tundi. Ja peotäis teadmisi, mida varem ei teadnud või millele tähelepanu ei osanud pöörata.
Nii nagu üritus oli välja reklaamitud, oli kõik ootuspärane – paremini ei saagi ühte ülevaadet ja ratturi “esmaabi” õpetada.

Väidetavalt suudab kriisiolukorras (nt kannatanutega autoõnnetus) tegevust juhtida u 10-12% inimestest ja u 60% suudab edukalt teha seda, mida neile öeldakse. Inimeste kaasamises ja motiveerimises oled Sina kindlasti selle väikese protsendi hulgas. Arvan, et naisi oleks väntamas palju rohkem, kui nad mõnele sellisele üritusele satuksid ja saaksid julgust juurde. Paljudel vist kipub asi tegemata jääma, kui pole kellegagi koos minna – vähemalt esialgu, aga kui jääb ots lahti tegemata, siis …

***

Tunnistan, et olin kõrvust tõstetud ja eriliselt hea meel oli selle üle, et minu hingega tehtud asi puudutab ka teisi.

Aga alustame algusest ehk on pühapäeva pealelõuna ja ma pean jõudma enne kella kolme Järve Hawaiisse rattahoolduse töötuppa. Kuna mu elu ei koosne ainult rattaelust (kuigi vahel võib nii tunduda), siis on mul meeletult kiire.

“Kas keegi teeks mu arvuti lahti ja kui kellelgi aega on, siis mul oleks vaja kokku koguda mõned jooksud, rattakingad, pedaalid alt kruvida ja…” aeg jookseb, kuid kuidagi õnnestub mul alati õigeks ajaks kogu tavaar autosse laadida ja teele asuda.

Jõuan Järvele korraliku varuga, et oma asjad laiali laotada, rattad üle vaadata, et kõik oleks ikka valmis. Esimesena saabub inimene Tartust, no tegelikult tuli ta otse kohvritega lennukilt ja pidi pärast edasi liikuma Tartusse – ikka uskumatu, eks :)

Jõuame juba jutusoonele, sest selliste inimestega on see lihtsalt niivõrd kerge, kui saabuvad riburadapidi ka kõik teised.. naised.

Kui mõnikord tunnen, et mu rattaarmastus tahab teisi inimesi lämmatada, siis töötoas tuleb see kasuks - räägime alustuseks rattariietest, sadulatest, kingadest, pedaalidest.

Ja siis võtame ette selle põhilise – kummivahetuse. Ma muidugi oma elu kergemaks ei teinud ehk võtsin ette jooksu, millelt kummieemaldamine polnud üldse nii lihtne, kui oleks tippjooksu ja kevlar-äärega olnud. Aga nagu naisedki mainisid: ‘mis raske õppustel, see kerge lahingus’. Minule omaselt suutsin ainsana muidugi ka oma sõrmenukki veristada, aga see käib minu juurde ega pruugi kummivahetusega seotud olla.

Näitlik õppetund tehtud, valisid naised paaripeale ratta/jooksu ja asusid asja kallale – kes valis mtb, kes hübriidi, kes linnaratta ja lõpetuseks proovisime jõudu ka maateratta jooksuga. Kui ma alul kõhklesin, kuidas ma üksinda suudan end jagada ja kõigile vajalikku abi pakkuda, siis reaalselt sain ma ka käed taskus juttu ajada ja pealt vaadata.

Ühine otsus peale praktikat oli, et mis seal siis nii keerulist küll oli, et ma varem seda ette ei julenud võtta.

Peale seda sai veel näidatud / räägitud ketiõlitamisest ja rattapesust ja juttu / küsimusi jätkus veel kauemakski – tõeliselt mõnusalt ja kasulikult veedetud pühapäev :)

Kui ma peale kolme tundi autosse istusin, tundsin, et ma olen emotsionaalset päris läbi – see on ikka väga mõnus tunne!

Kuna esimene töötuba oli edukas, siis täidan oma lubaduse ja korraldan rattahoolduse ka Tartus – 16.04.11 Lõunakeskuse Hawaii Expressis. Registreerumine algab nüüd..

* Piltidel on tippjooks ja -kumm :)

Sisuga sadulakott

Posted by Karmen Reinpõld in HowTo, She, VeloLove      4 comments

märts
17

- Sisekumm – veendu, et sul on õige mõõduga sisekumm ja pööra tähelepanu ka ventiilile. Nn. autoventiili ei suru sa kuidagi presta ventiilile mõeldud pöia-august läbi, vastupidi on võimalik. Kui muidu arvad, et 3 cm kõrgendatud pöid on suhteliselt sama kasuteguriga, kui tavaline pöid, siis usu mind, tavalise pikkusega ventiiliga pole seal palju peale hakata. Sisekummi hõõrdumise ja seeläbi kahjustumise eest kaitseb väga hästi vana sokk, mille sisse kumm asetada.

- Kummieeblid – kes eelistab ühte, kes kahte. Mõne kummi puhul kasutu lisakaal, sest saab ka näppudega hakkama, kuid parem karta kui kahetseda.

- Pump – on nii tavaline käsipump, kui ka ballooniga pumbad. Ballooni puhul peaks silmas pidama, et nn. ooteseisundis peaks balloon olema pumbas tagurpidi, et kogemata mitte seda aktiveerida. Samamoodi pööra tähelepanu, et pump sobiks sinu ventiiliga.
Lisaks veel – see, et sa üle-üleeelmine nädal kumme pumpasid, ei ole piisav – hea on enne iga sõitu kummirõhk üle kontrollida ja vajadusel pumbata. Õige rõhu leiad mantelkummile trükituna.

- Kuuskandi komplekt – midagi kompaktset ja väikest, aga kus oleks enimkasutatavad kuuskandid + ristpea kruvikeeraja sees.

- Põhimõtteliselt võiks ju olla kummilappimis-vahendid ka lisatud. Minul ei ole, kellel on?

Mida huvitavat leidub sinu sadulakotis lisaks eelmainitutele? Tubeless kummide kasutajatel on siia kindlasti nii mõndagi lisada ja ära võtta. Ehk kõik eelnev jutt kehtib sisekummiga isendite puhul.