Elunautlejad kevadlaagris
Posted by Karmen Reinpõld in 
JANIKA BERNING: Väike kokkuvõte VELOLOVE ja Hawaii Expressi kevadisest rattalaagrist Itaalias elunautlejatele pilgu läbi. Elunautleja laagris tähendas seda, et ratas oli lihtne, raske ja huvitava välimusega. Ehk siis mitte midagi, mis tüüpilise laagerdaja ehk saavutussportlase varustust meenutaks. Kiiver oli kohustuslik ja veepudel vajalik. Lihtne. Päevakava planeerides otsustasime spontaansuse kasuks. Kilomeetreid ei lugenud, emotsioonid olid esikohal. Nagu turistidele kohane.
Ilm Itaalias oli super, pakun, et keskmine temp. oli 25 C. Eestlasele sobilik ja nauditav. Vanemad laagris viibijad kommenteerisid, et läbi aegade soojem laager. Vedas! Turistidena mitte ei liikunud ainult rattaga, vaid sõitsime nii auto, kui ka rongiga. Oleksime isegi vallutanud Mazdaga 1734 meetri kõrguse Mt. Amiata aga kahjuks väikeste segaduste tõttu jäi see vallutus poolikuks. Linnadest sai läbitud ja mitte ainult läbitud , vaid ka tutvutud ja lastud hea maitsta ka Itaalia võrratutel söökidel ja jookidel (loe veinidel) siis Montepulciano, Chiusi, Pienza, Cortona, Sinalunga, Chiancano Terme, Torrita di Siena, Cortona, Castiglione del Lago, Sienna ja Rooma. Kõikides nendes linnades tundus, et just meie oleme sattunud õigetesse kohtadesse, õigel ajal ja just meie saame erilise tähelepanu osaliseks kohalike poolt. Tegelikult aga ongi kohalik lahke, abivalmis, naeratav, osavõtlik ja tõeliselt hea suhtleja.
Vaieldamatult jättis sügavaima mulje just rattaga liikudes Toskaana maaliline väikelinn Montepulciano. Meie kodukohast Acquavivast 6 km kaugesel asuv linnake tundus esimeseks vallutuseks ideaalne. Aga üllatust, kogu teekond oli ainult mäest ülesse ja peale teist tundi linna saabudes, selgus, et ka linnas tuleb edasi liikuda ainult mäest ülesse. Linn oma iluga ja olekuga aga oli seda kõike väärt.
Cortonas õnnestus minul käia kaks korda. Üks kord autoga, koos mehega ja teinekord turistidega ratastega. Cortona oli kindlasti ka see linn, mida kindlasti näha tahtsin. Ikkagi linn, kus toimub tegevus filmis “Toskaana päikese all”. Autoga sõitsime mööda looklevaid teid orgude ja mägede ja viinamarjaistanduste vahel. Õnnestus näha ka imeilus päikeseloojang, mis omakorda muutis Toskaana maastiku vaated hoopis teiseks. Veel kaunimaks.
Rongiliiklus on Itaalias mõnus. Hinnad taskukohased ja taaskord peab kiitma itaallstest teenendajaid rongides. Sienasse läksimegi rongiga. Võtsime päev Sienas rahulikult – jalutasime, jõime head kohvi ja lõunatasime Siena südames Piazo Del Campos olevas restoranis. Restorani oli raske valida. Neid oli lihtsalt nii palju. Ole nüüd hiromant ja vali see õige välja. Siena raekojaplatsi suurust aitab aimata ehk see, et sellel platsile jooksevad kokku tänavad linna 17 piirkonnast.
Kui olime oma rännakuga jõudnud Sienas toomkiriku juurde, olime ilmselt kõik ühisel arvamusel – võimas! Katedraal, mille välisseinad on tehtud valgest marmorist. Pärast katedraali külastust oli selge, et on tegemist Siena vaatamisväärsusega number üks.
Siena linna sümboliks on kahte poisslast imetav emahunt. Ja seda sümboolikat võib Sienas näha kõikjal.
Rooma jõudsid ratturid erinevatel eesmärkidel, kes läks jalgpalli vaatama, kes Roomaga tutvuma. Rooma pakub palju, emotsioone jagus.
Kindlasti tekib küsimus, et kas kaunis Toskaanas on ka mingi veesilm. Ja loomulikult on, Lago Trasimeno. Järve kaldal on mõnus väike linn Castiglione del Lago. Ka meie saavutussportlastele tundus see kant sobivat, ikka ja jälle oli kuulda, et nende trass läbib taaskord seda kaunist linnakest.
Õhtuti jagasime muljeid, osalesime koolitustel, grillisime, pidasime maha kaks toredat sünnipäeva. Tekkis palju uusi toredaid tutvusi.
Tagasiteel Riias, saabus šokk, olime harjunud nägema värve aga nüüd olime musta-halli-valge kirjul kuumaastikul, boonusena tibutas muidugi vihma. Muinasjutt Toskaana päikese all oli lõppenud!
Üks on kindel, kindlasti osaleme Hawaii rattalaagris ka 2012a.
VELOLOVE:she – saame tuttavaks!
Inimesed on ikka nii erinevad. Muidugi kõik teavad seda, aga näed ikka päriselt alles siis, kui hakkad nendega tegelema. She-projekti üks eesmärke on, et naised saaksid treenida eesmärgipäraselt. Kõigi naistega, kellega olen tänaseks tegelenud, pean tõdema, et sporti tehakse väga erinevatel eesmärkidel – mis on muidugi hea.
Treeningplaani ja naiste teema tuletab mulle meelde, et olen nii mõnegi korra sattunud kuulma, et VELOLOVE’is tehakse plaane ainult naistele. Me teeme väga hea meelega treeningplaane ka meestele ja rõõm on tõdeda, et nii mõnigi on sellest võimalusest kinni haaranud.
Aga miks meil on suunatud mõned teemad ka ainult naistele? Sest tundub, et just nemad vajavad käe hoidmist ja ergutamist ja suhtlemist :) Kas mehed vajavad ka? Või mida mehed üldse ootavad?
Igal juhul on meil tulemas esimene kokku saamine, mille (peaaegu) ainus eesmärk on tuttavaks saada. Aga loomulikult kuulub sinna juurde ka kerge treening.
Millal: 06.02.2011 kell 1500
Kus: Nõmme Spordikeskuse värava juures parklas
Mis ehk päevakava:
1500 – 1515 kogunemine ja vajadusel varustuse rentimine
1515 – 1645 suusatrenn, algõpetust ja kogenenumatele lisasoovitusi jagab suusatreener Ave Ojasoon. Suusavarustust saab laenutada kohapealt. Võib ka kepingut, jooksu vm. teha.
1645 – 1700 Pesemisvõimalus Nõmme SK’s
1700 – … Räägime juttu Trummi Basseinikohvikus
Seekordne osalemine on põhimõttel “igaüks-katab-oma-kulud” :)
NB! Osaleda võivad kõik naised (mehi ka tagasi ei saada), mingisugune seos VELOLOVE:she-projektiga pole kohustuslik.
Aga osalussoovist palun märku anda karmen@velolove.ee või 5214412
Oleme tekitanud avaliku VELOLOVE:she grupi ka Facebook’i – kõik on oodatud liituma ja sõna sekka ütlema.
Mis imeloom see temposõit on?
Mina alustasin oma “ratturikarjääri” vist samuti nagu iga naine või mees – maastikusõiduga. Ühe hooaja sõitsin Elionil lühikesi distantse, aga sain aru, et maastik pole ikka päris minu teema. Trenni olin niikuinii teinud koguaeg maanteel (kui ei leia põhjust, et metsa minna, ju siis ikka ei meeldi seal) ja sügiseks oli küpsenud teadmine, et järgmisel suvel sõidan maanteel.
Kuna grupisõidu-mõte mind tol ajal hirmutas, siis olin teinud otsuse, et minu alaks saab temposõit (Virgo Neeme, mu treenerina, kommenteeris kevadel enne võistlusi: “Sa ikka oskasid ka kõige raskema ala valida”. Naeratasin ainult ja olin oma otsuses kindel). Mu otsus sai 100%-lise kinnituse, kui jalutades Hawaii Expressi poes, pidin puht’ juhuslikult pea ära lööma, mis minu pikkuse juures on tegelikult ilmvõimatu, sellise ratta vastu:
Ahmisin õhku – eraldistardiratas ja naiste mudel ja väike raam ja nii ilus..
Nüüd kaldusin teemast kõrvale, aga lisan kohe rõhutades: kõik rattad sobivad, ka maastikuratas!
Mis see temposõit (eraldistart, eraldi stardist sõit) endast kujutab? Sina, ratas, maantee ja aeg. Just viimane on see, millega sa võidu sõidad. Üksinda. Ei mingit tuulessõitu.
Stardid rekkakastist:
Ja sõidad nii kiiresti kui jaksad. On küll raske, ikka väga, aga miski seal tõmbab nii kõvasti, et tahaks jälle ja jälle “võistlema” minna – iseendaga. Mille järele ma seal püüdlen? Aeg iseenesest ütleb vähe, meestega konkureerida väga ei suuda, naisi on vähe (kohe jõuan selle teemani), aga minu (ja enamuse vist?) motivaator on keskmine kiirus. Hooaja jooksul sõidetakse iga etapp 2 korda läbi – võrdlusmoment on täiesti olemas, lisaks need soovunelma-numbrid, mida me endale oleme püstitanud.
Siiski, mis ajendas mind kirjutama sellel teemal? Aerobike tuli välja uudisega, et naistele on avatud uuel hoojal hunniks võsitlusklasse Filter Temposõidu Karikasarjas. Mõte on tore, aga hinge närib kahtluseuss, kas naised ikka tulevad? Kas nad teavad, et selline asi on olemas? Kas nad julgevad / saavad / tahavad?
Ja, kui tahavad, aga ei tule, siis, mis on selle põhjus? Varustuse / ratta puudumine, hirm tundmatuse ees? Ütelge teie (nii naised kui mehed).
Eelmine aasta panime oma naistetiimi kokku ja sõitsime neljakesi meeskonnasõitu (lisaks üksinda sõitmisele, on distsipliinideks ka paarissõit ja meeskonnasõit, viimastes on tuulessõit lubatud).
Siin väike meenutus sellest:
Temposõit on väga kihvt ala ja kõiki naisi, kes sellel siiani osalenud, rõõmustaks väga, kui meid seal rohkem oleks. See ala sobib ju kõigile – sportlastele, harrastajatele kui algajatele.
Etteruttavalt võin öelda, et kevadel on plaanis ka ühistrennid / -õppused just temposõidu harjutamiseks – nii teooria kui praktika. Ka aitame hea meelega treeningplaaniga, mille üheks eesmärgiks on tulemuse parandamine temposõidus.
Aga muidugi ei pea eesmärgiks olema tulemus – sõidunauding on ju peamine. Lisaks toredad uued tuttavad :)
Siiski ootame tagasisidet teemal, miks temposõidus nii vähe naisi siiani osalenud on – kas ja kuidas oleks seda võimalik muuta?
Mis saab edasi, aastal 2011?
Niisiis mikroülevaade meie (teostust ootavatest) mõtetest:
- kevad tuleb! ja kevadlaager.
- uus projekt stardib. Arvake ära kellele? Naistele muidugi :) Pange vaim valmis.
- teeme head ja näitame, et eestlased on koos tugevad.
- VELOLOVE koolitab koostöös Eesti Jagratturiteliiduga rattureid
- kirjutame ikka edasi
- ja palju muud, millest täna võib-olla pole meil endalgi aimu
Ehk 2011 tuleb uus ja teistsugune ja hirrrmus huvitav aasta. Kas sinul ka?
VELOLOVE on rõõmus, kui iga lugeja (ka sina!) kirjutad siia head soovid ja ootused – nii endale kui meile.
Tegusid igasse päeva!
Virgo veab..
..Karmen istub tuules ja kui ei jaksa, veab oma ratta ise mäe otsa
Krokodillfest
Liisi Rist väisas Krokodillfesti ja jagas meiega oma muljeid.
HWXPRSS ja VELOLOVE esitlesid: KROKODILLFEST TRUMMIS
19.-28. oktoobril osalesid kolm Eesti jalgratturit – Jaan Kirsipuu, Allan Oras ja Indrek Kelk maailma lahedaimal, seiklusrikkaimal, palavaimal, ägedaimal, raskeimal mägirataste mitmepäevasõidul – Crocodile Trophy’l. Niimoodi on kirjutanud Oras blogis, kus kõik fännid, sõbrad ja poolehoidjad said lugeda jooksvalt meeste muljetest, toimetustest. (http://eestikrokodillid.blogspot.com) .
Möödunud on vähem kui kuu aega sõprade Austraalia seiklusest ja 11. novembril oli kõigil võimalus tulla kokku Nõmme Spordikeskuse Basseinikohvikusse Krokodillfestile.
Mida see siis endast kujutas?
Krokodillfest algas kohvikus pasta sööminguga, sest peale füüsilist treeningut on sportlastel ikka kõhud tühjad. Ja just Velolove pakkus kõikidele huvilistele võimalust koos ühiselt kepikõnniga tegeleda, et nautida Nõmme metsa ja Glehni lossi ilu ning muidugi on alati lõbusam kaaslaste seltsis trenni teha.
Pasta söödud, alustati festiga. Slideshowna pandi seinale jooksma pildimaterjal ja paralleelselt jutustati oma elamustest. Igaüks sai lähemalt aimu, kuidas tegelikult elu Austraalias välja nägi – millised olid tegelikult telgid, kus ööbiti, millised oli asemed, kus magama pidi, millised loomad, putukad, linnud seal elasid, milliste autodega ringi sõideti, millised olid kohalikud inimesed, pesemisvõimalused, loodus. Samuti olid kolm kanget meest nõus vastama avameelselt kõikidele küsimustele, mis kasvõi jooksvalt tekkisid ning kõik, mis blogi lugemisest segaseks oli jäänud, sai nüüd vastuse.
Õhtu tegi omakorda huvitavaks videomaterjal, kus eestlased olid kenasti mitmel korral kaadris kuna tegu oli siiski esiotsa ratturitega. Kohale tulnud spordisõbrad nägid täpselt ära, kuidas Jass ja Oras endale etapivõidud võtsid, milliseid tõuse nad pidi ronima, rauad vasakul, ning milline maastik seal tegelikult valdavalt oli, kohati ikka väga raputav. Kelk kirjutas blogiski, et „Austraalia flat“ on Eesti mõistes Haanja maastik.
Blogiga jätkates, siis seal kirjutas Indrek Kelk endast kui „karvajalast“, mitmed kohalolijad pidasid teda siiski klass kõrgemaks sõitjaks ning uuriti, kas niisama läbijaid, harrastajaid oli ka osalema tulnud ainult seiklushimu eesmärgil. Vastus oli jaatav ning koguni kuus hullu naistki olid tulnud end proovile panema. Saime teada ka, miks ühte meest „paksuks“ hüüti ning kuidas oli lesida pärast kurnavat etappi 30 kraadises jõevees.
Õhtu kulminatsiooniks võis pidada hetke, mil Kelk kotist võidetud bumerangi ning samuti kokkuvõtte eest võidetud karika välja otsis. Kõigil meil oli võimalus peos hoida neid uhkeid auhindu, mis kaugelt maalt koju olid toodud. Eestlased sõitsid tuuri niivõrd edukalt, et koju toodi meeskondlik võit. Kokkuvõttes oli Allan 4. , Jass 7. ja Indrek 12. Lisaks esimene ja teine koht Jassile ja Indrekule M40 klassis. Võime uhkust tunda. Tuuri võitis Urs Huber, teise koha saavutas Bart Brentjens ja kolmas oli Mike Mulkens. Parim naine oli Abby McLennan.
Kõigil, kel tekkis huvi proovida läbida Crocodile Trophy ning omavad minimaalselt 60 000.- vaba raha, siis Oras, Kirsipuu ja Kelk oma kogemuste põhjal soovitavad soojalt minna üritama!
Crocodile Trophy ametlik kodulehekülg: http://www.crocodile-trophy.com/
Vaata VELOLOVE RATTAKOOLI videosid
Naistele: 
Sõbrad
Värsked postitused
- Mugav energiavarustatus võistlustel
- Treeningvõistlus
- VELOLOVE Rattakool
- Elunautlejad kevadlaagris
- Sõiduasend aerodünaamilisemaks
- Rattasõbra pühapäev ehk rattahoolduse töötuba
- Sisuga sadulakott
- Rattakevade ettevõtmised
- Haara kaasa, kevadlaagerdaja!
- Rattamatk 2011 – hammas verele
Postituvi mäletab : Arhiiv
Rubriigid
- HowTo (23)
- NiceToMeetYou (6)
- She (15)
- Üritused (16)
- VeloLove (46)
- WhereWereYou (1)
Värsked kommentaarid
- Andreas Grauberg, Mugav energiavarustatus võistlustel
- mel, Rattamatk 2011 – hammas verele
- Paul, Mugav energiavarustatus võistlustel
- Karmen Reinpõld, Rattamatk 2011 – hammas verele
- Marika, Rattamatk 2011 – hammas verele
