Vaieldamatult jättis sügavaima mulje just rattaga liikudes Toskaana maaliline väikelinn Montepulciano. Meie kodukohast Acquavivast 6 km kaugesel asuv linnake tundus esimeseks vallutuseks ideaalne. Aga üllatust, kogu teekond oli ainult mäest ülesse ja peale teist tundi linna saabudes, selgus, et ka linnas tuleb edasi liikuda ainult mäest ülesse. Linn oma iluga ja olekuga aga oli seda kõike väärt.

Cortonas õnnestus minul käia kaks korda. Üks kord autoga, koos mehega ja teinekord turistidega ratastega. Cortona oli kindlasti ka see linn, mida kindlasti näha tahtsin. Ikkagi linn, kus toimub tegevus filmis “Toskaana päikese all”. Autoga sõitsime mööda looklevaid teid orgude ja mägede ja viinamarjaistanduste vahel. Õnnestus näha ka imeilus päikeseloojang, mis omakorda muutis Toskaana maastiku vaated hoopis teiseks. Veel kaunimaks.

Rongiliiklus on Itaalias mõnus. Hinnad taskukohased ja taaskord peab kiitma itaallstest teenendajaid rongides.  Sienasse läksimegi rongiga. Võtsime päev Sienas rahulikult – jalutasime, jõime head kohvi ja lõunatasime Siena südames  Piazo Del Campos olevas restoranis. Restorani oli raske valida. Neid oli lihtsalt nii palju. Ole nüüd hiromant ja vali see õige välja. Siena raekojaplatsi suurust aitab aimata ehk see, et sellel platsile jooksevad kokku  tänavad linna 17 piirkonnast.

Kui olime oma rännakuga jõudnud Sienas toomkiriku juurde, olime ilmselt kõik ühisel arvamusel – võimas! Katedraal, mille välisseinad on tehtud valgest marmorist. Pärast katedraali külastust  oli selge, et on tegemist Siena vaatamisväärsusega number üks.

Siena linna sümboliks on kahte poisslast imetav emahunt. Ja seda sümboolikat võib Sienas näha kõikjal.

Rooma jõudsid ratturid erinevatel eesmärkidel, kes läks jalgpalli vaatama, kes Roomaga tutvuma. Rooma pakub palju, emotsioone jagus.

Kindlasti tekib küsimus, et kas kaunis Toskaanas on ka mingi veesilm. Ja loomulikult on, Lago Trasimeno. Järve kaldal on mõnus väike linn Castiglione del Lago. Ka meie saavutussportlastele tundus see kant sobivat, ikka ja jälle oli kuulda, et nende trass läbib taaskord seda kaunist linnakest.

Õhtuti jagasime muljeid, osalesime koolitustel, grillisime, pidasime maha kaks toredat sünnipäeva. Tekkis palju uusi toredaid tutvusi.

Tagasiteel Riias, saabus šokk, olime harjunud nägema värve aga nüüd olime musta-halli-valge kirjul kuumaastikul, boonusena tibutas muidugi vihma. Muinasjutt Toskaana päikese all oli lõppenud!

Üks on kindel, kindlasti osaleme Hawaii rattalaagris ka 2012a.

Ta tuleb. Kevad loomulikult. Vääramatu jõuga.
Eelmise nädala alguses kuulsin koputust – hingele, südamele. Räägiti, et kevadlaager tuleb ja selleks pidavat valmistuma. Nõustusin. Nii saigi MTB peale kuuajalist pausi jälle välja aetud ja viimse kui keharakuga protsessi nauditud -> tulemusega 8h sõiduaega. Pikim neist kolme-tunnine pedaalimine mööda jäiseid külavaheteid. Kui minna null-ratta-kilomeetritega laagrisse, siis on (minu arvates) kaks võimalust: (a) esimene nädala läheb “raisku”, et rahulikult kohaneda, (b) liiga suurte koormustega alustades, on läbipõlemise tõenäosus suur. Samas on küsimus ju prioriteedis – mõnusalt kulgemiseks võib ka puhta lehena minna.

Mõned ääremärkused varakevadistest trennidest
(1) seltsimehed kaasmaalased (eriti on silma hakanud noored neiud): palun kandke treeningutel mütsi ja ratturid: kiivri mitte kandmiseks pole ühtegi vabandust.
(2) üle kahe-tunnistel trennides peaks kindlasti kaasas olema ka söödavat (banaa, leib, šokolaad vms.), joogist rääkimata. Kui talvel on rohkem rahulikke trenne tehtud, siis esimesed rattasõidud kipuvad olema paratamatult intensiivsemad ja kes see ikka treeningul haamrit tahab saada?

Headest mõtetest veel. Laupäeval (12.03.2011) on tulemas tõeliselt kasulik / kvaliteetne jalgrattakoolitus, mis peaks olema iga harrastaja “kohustuslik kirjandus” – kaks oma ala asjatundjat jagamas tarkusi ehk Indrek Rannama ja Leho Rips tulevad räägivad, kuidas treenida, kuidas taastuda ja jutuks tulevad ka vigastused, sest (ptüi-ptüi-ptüi) spordiga tegeledes pole meil nendest pääsemise garantiid.
Kui Sa seda loed, siis kirjuta karmen @ velolove . ee ja ütle, et Sa tahad sellel koolitusel osaleda, sest usu mind, see on üks tasuvamaid investeeringuid, mida saad kevadel enne rattahooaega endale teha :)

Kes teeb, see jõuab, eks. Nii on järgmisel pühapäeval plaanis rattahoolduse töötuba, kuhu on mõned vabad kohad veel saadaval (tundub huvipakkuv teema olevat).

Täna peale varahommikust massaaži ja pärastist jõusaali (jah, nii ei tehta, aga elu nõuab oma), võtsin suuna Järve Hawaii Expressi. Astusin sisse ja küsisin, kas neile teavitati, et ma tulen? Ei, aga nad teadvad, mida ma tahtvat :) Kuuldused nende poes toimuvast olid interneti avarustest juba nende kõrvu/silmi jõudnud. Kas see on nüüd olukord, kus kuulsus käib sust ees? Igal juhul nõudsin viisakalt, et mind juhatataks mehaaniku manu, et saaksin ikka oma teadmisi kontrollida. Olin ju siiani näppe õliseks teinud ainult oma rattaga puid ja maid jagades. Suures laastus tundus enamus tuttvana, aga selgemaks said igasugu pisikesed reguleerimiskruvid ja spets riistad, et tööd hõlbustada. See on ikka nii huvitav maailm.

Selle töötoaga seoses olen saanud tagasisidet, et kui sarnaseid asju toimuks ka näiteks Tartus, siis oleks sealsed inimesd ka huvitet. Olen selle mõttega päri. Samas tahaksin saada eelteavet, et kui teha sarnane koolitus Tartus näiteks 16.04.11, siis kes oleks huvitet? Kirjutage ikka karmen @ velolove .ee

See oli lühike ülevaade, mis meil hetkel teoksil on. Kuigi mõtted kipuvad juba Itaaliasse, siis tundub, et kodumail on veel nii palju kasulikku/huvitavat teha, et laagriteemad saavad päris aktuaalseks vist päris viimasel minutil.

Küll see kevad tuleb, kus ta pääseb.

Kuigi ma olen oma aja perenaine, ei kipu ma õhtuti ega nädalavahetusel tööd tegema. Siiski haarasin pühapäeva õhtul uuesti kätte rattateede kaardi ja kolm tundi hiljem alles avastasin, et olin end töösse matnud. Eks nii see läheb, kui teed asju, mida naudid.

Mida ma siis asjatasin? Nagu olin ennemalt välja hõiganud, on plaanis suvel teha SHE-projekti raames rattatreeningmatk. Rõhutan just sõna  t r e e n i n g  ehk eesmärk on väiksematel maanteedel kilomeetreid mõõta (päevas umbes 80-90km) ja siis õhtuks kuhugi mõnusasse kohta ööbima jääda, et hommikul taas alustada. Ja nii kolm päeva. Kui leidub mehi, kes rahulduvad sellise tagasihoidliku kilometraažiga, siis on nad igati teretulnud – mõnus viis kaasadel koos aega veeta. Kui aga väheks jääb, siis saab alati õhtuti ju tiiru või kaks peale teha, et piisav koormus kätte saada – nii naised, kui mehed.

Rada, mida mööda mu mõtted liikusid, oli umbes selline: reede hommikul ratastega Aegviidu rongi peale ja sealt edasi Roosna-Alliku, Järva-Jaani, Koeru, õhtuks Emumäele. Miks Emumäe? Sest eelmisel aastal sai Naiste spordilaagriga seda kohta väisatud ja mul oli juba siis tunne, et tahan sinna tagasi minna ning kui hakkasin seda reisi planeerima, seadsingi Toomihkli talu üheks sihtpunktiks. Talu perenaine Elen oma võrratute koduste roogadega ja mõnusa inimesena on alati külastamist väärt. Lisaks lisavad vürtsi kergelt künklikud ja vähese liiklusega teed ümbruskonnas.

Kuna plaanis on alustada reedel, siis on kindlasti ka inimesi, kes ei saa päeva vabaks võtta, aga tahaksid siiski meiega liituda kaheks päevaks. Selleks on mul välja mõeldud plaan, et soovijad saavad tulla laupäeval hommikuse rongiga Rakkesse ja meiega sealt edasi liikuda. Geniaalne, eks :)

Teine päev liigub suunaga (ikka mööda väikseid asfaltteid) üles ehk Rakvere peale ning peale sealset lõunapausi ületame Peterburi mnt ja tahame õhtuks (arvatavasti) Eismale jõuda ehk varbad merevette pista ja mõnusat grillõhtut nautida.

Viimasel päeval liigume mööda põhjakallast ja seame sihiks õhtuks Kehra rongijaama jõuda ja ööhakul tagasi Tallinnas olla – väsinult, aga kogemuse võrra kindlasti õnnelikumad ja rikkamad.

Kuna tegemist on treeninguga, siis ei sea me ühtegi vaatamisväärsust sihiks – kui jõuame ja tahame, siis külastame neidki. Teiseks on plaanis organiseerida meile saateauto, kuhu enne rongile minekut kõik tavaar sisse läheb. Laupäevased tulijad peavad asjad rongi kaasa vedama, aga Rakkes lähevad ka need autosse.

Seoses saateautoga on mul ka palve / dilemma – ma tahaks selleks kahte toredat inimest autoga, kes ise ei taha ratastega sõita, aga tunnevad rõõmu kulgeda ilusates kohtades ja õhtuid kogu seltskonnaga veeta. Keegi pakub end vabatahtlikuks? (Kütusekulu muidugi kompenseeritakse.)

Millal? 17.-19.06.2011. Aga hetkel pole midagi lukus - kommenteerige ja arutame, kas, mida, kuidas ja miks. Sellepärast ma seda kirjutangi, et kaasata inimesi varakult protsessi ja muidugi, et hammas ka verele ajada (mul juba on)..

Kui praegu veel haigutab kalendris nendel kuupäevadel tühi auk, siis on just paras aeg see täita mõnusa matka(ootuse)ga.

Aa, tahtsin kinnitada, et Velolove pole kindlasti mitte ainult naistele suunatud ühendus. Kõiki tegemisi on oodatud väisama ka mehed. Samas luban, et tulevad ka ainult meestele üritused. Hmm, kas ma ise tohin siis üldse osaleda? :)

Igal juhul ootan aktiivset sõna- ja osavõttu, et tulemuseks oleks tõeliselt lahe ettevõtmine.