Jaan Kirsipuu ja treenerid
Posted by Karmen Reinpõld in 
Ikka ja jälle satume juttu ajama Eesti rattatippudega, nii ka seekord, kui küsimusterahe alla jäi Jaan Kirsipuu (41). Siiski ei esitanud me täna küsimusi teemal “Jaan ja ratas” vaid hoopis “Jaan ja treenerid – mõjutajad läbi kogu tema sportlaskarjääri”. Ja seda selleks, et sisse juhatada tulevased intervjuud, kus usutleme Eesti rattatreenereid.
Usume, et tippu jõudmise vankri ette on alati rakendatud vähemalt kahene tandem – sportlane ja tema treener. Kes siis vedasid seda käru võitude poole koos Jassiga?
Jaan, kes oli Su päris esimene treener, mida sellest ajast mäletad? Mis meetodiga sel ajal lapsi treeniti?
Minu esimene treener oli Jaan Klaassepp. Alustasin rattatrennis käimist 1980. aasta kevadel. Mäletan esimesi treeninguid Tartus Tallinna maanteel ja mäletan suviseid treeninglaagreid Leevil ja Otepää lähedal Veski baasis. Leian, et noorte treeningmeetodid pole oluliselt muutunud sellest ajast.
Su isa oli ka Sinu treener – milline ta oli treenerina?
Minu isa on mulle otseselt treeneriks olnud väga lühikest aega. 1988. aasta, ehk minu esimene aasta meeste klassis. Eks ta oli natuke uute trendide eksperimenteerija unustamata siiski treeningprotsessi põhitõdesid.
Kui võtta aluseks kolm erinevat (spordi)perioodi Sinu elus – N.liidu koondis, läänes amatöörina ja proffina, siis kuidas võrdled neid kogemusi treeningmetoodika poolest ja treenerite suhtumise poolest Sinusse? Kas amatööri suhtuti / treeniti erinevalt kui proffi, mis eristas ida ja läänt?
Põhiline erinevus lääne ja ida vahel oli tol ajal (1990-1993) see, et idas pandi rõhku rohkem treeningmahule ja veidi vähem kvaliteedile, aga prantsusmaal pöörati rohkem tähelepanu toitumisele ja eelkõige kehakaalu jälgimisele. Vene ajal soovitati ikka võimalikult mitmekesist toitumist, eriti arvestades, et toiduvalik polnud alati väga lai. Prantusmaal oli aga selline suhtumine, et kui sõita ei jõua – järelikult oled ülekaalus. Treening meetodeid, kui selliseid, polnud praktiliselt olemas veel sellel ajal.
Palju Sa ise praegu treeningalast kirjandust loed (mõni raamat, mida julged soovitada ka teistele treeneritele?) ja palju ammutad teadmisi inimsuhetest ja tutvustest treeneritelt ja teistelt proffesionaalidelt?
Treeningualast kirjandust üldiselt ei loe. Kogemusi ammutan praegusel ajal meie nootre tipptegijate tähelepanekutest.
Annad Sa ju nõu meie noortele profisportlastele, kuidas see protsess välja näeb ja kas pead seda vajalikuks nii endale kui noortele? Kirjelda lühidalt, kuidas see protsess käib – kas see on spontaanne või allub mingitele reeglitele, a la kes kellega ja mis teemal ühendust võtab?
Minu käest on nõu küsinud kõige rohkem Rein Taaramäe, veidi vähem Sander Maasing ja Tanel Kangert ja veel mõni noor. Protsess on pigem spontaanne, ehk kui kellegil tekib mõni küsimus siis võtab minuga ühendust. Pean seda ka endale väga kasulikuks, sest nii tuleb päris palju infot juurde erinevatelt sportlastelt ja seega ka kogemusi.
Sa oled teada-tuntud oma võidujanu poolest – kas see on mõnikord ka takistav tegur olnud ja mis kontekstis? On see omadus arendatav ja treenitav?
Võidujanu pole mind muus elu valdkonnas küll seganud ja ei oska öelda, kas see on õpitav või treenitav.
Kas ka praegu on Sul treener-konsultant või piisab nüüd juba ainult enda teadmistest?
Oma treenerit või konsultanti pole mul olnud juba väga pikka aega. Kogemusi nopin siit-sealt, mõnikord ka teiste spordialade esindajatelt.
Jaga paar head harjutust, kuidas arendada oma maksimaalset võimsust ehk finišispurit.
Üks väga lihtne, lollikindel ja suht ohutu harjutus sprindi arendamiseks on kükist üles hüpped. Seda võiks teha talvisel ajal umbes 2 korda nädalas kuni 2 kuu vältel. Alustades 3 korda 15-20 hüppega ja tasapisi minnes kuni 50-60 hüppega seeriateni. See harjutus tuleb abiks mitte ainult sprindis, vaid ka muudes rasketes võidusõidu olukordades.
Multisportlane Marika Stokkeby
Räägi natukene endast: Sinu taust, nii elus, hobides, kui spordis – millega tegeled ja kui kaua?
Elu nagu paljudel naistel -KKK – kodu-kontor-kauplus. Linnaelu elades jääb piisavalt aega mõnd hobi pidada, mul ongi üks olemas – origami. Mis elukaga tegemist on,võib igaüks internetist uurida.
Spordiga tegelen ebakorrapäraselt. Repertuaari kuuluvad orienteerumine, rattasõit, sörkimine, jooga (nüüd ka süvalihaste harjutused). Olen proovinud sõudeergomeetril sõita. Aeroobika, shaping, ujumine jms pole minu rida. Lemmik tegevus on hoopis matkamine, eriti rattaga ja selleks, et matkal mitte hätta jääda ongi eelnevad kehalised tegevused vajalikud.
Eelistan maastikusõitu – singleid, metsa- ja põlluvahe teid – nii kehal kui ajul on huvitavam kurve, lasumisi ja tõuse võtta kui maanteel kilomeetrid läbida.
Marika Stokkeby MTB naiste spordilaagris
Kuigi mul on piisavalt oskusi ise ratta eest hoolitseda, teeb seda enamasti minu parem pool – see on tema hobi. Teel pole kummi pidanud vahetama, ennast olen küll mõnelgi korral pidanud lappima. Kord õnnestus Valka jalgrattakrossi rajal ratas kaheksasse saada. Olen suure vastastikuse teineteist mõista soovimise ja teineteisega arvestamise tuhinas jalakäiaga kokku põrganud. Haiget kumbki ei saanud – saime suutäie naerda.
Jalgsi liiklemist õpetab ema, autosõitu autokool, kuid ratturid on autodidaktid vaatamata sellele, et nad oskavad liigelda jalgsi ja enamasti ka autoga. Ei ratturid, autojuhid ega jalakäijad tea enamasti kuidas rattasõitja võib ja peab liiklema. Jooksutrennitegija enamasti liiklust ei sega, rallisõidu harjutamist tavaliikluses ei tehta. Rattureid on aga erinevaid, on neid, kes kasutavad ratast liikumiseks punktist A punkti B kui neid kes teevad trenni. Sellest ka erinevad ootused kaasliiklejatele ja liikluskorraldusele. Ehk aitab vastasseisu korral nõu – targem annab järele. Kui kaks liiga tarka kokku saavad võib muidugi juhtuda nii nagu eelmises lõigus kirjeldatud. Seega mingid üldkehtivad reeglid peaks olema. Segadust tekitab kindlasti erinev liikluskorraldus kergliiklusteedel. Rattaga liiklemise reeglite tutvustamiseks võiks korraldada teavituskampaania nagu turvavöö ja -toolide kohta on tehtud.
Teatud jooksuürituste kohta selline väide ei kehti. Aga küllap on naistel vähe eneseusku. Kindlasti mõjutavad pere, muud huvid ja hobid. Harva kui perest ainult naine käib võistlustel. Enamasti hakkab naine siis võistlustel käima kui mees juba käib.
Kordamine on tarkuse ema. Samas ei tohi osalejaid alahinnata. Üldteadmisi on huvilisel tänu internetile lihtne hankida, seega ootaks laagrilt personaalsemat lähenemist. Koos trenni tegemine on väga hea kogemus. Kindlasti on laagri eeliseks see, et korratakse tuttavaid ja näidatakse uusi venitus- ning jõuharjutusi.
Mitte ainult rattakarjääri, vaid igasuguse tegevuse kohta – Laske käia, elame vaid korra. Tihti mõtleme, et see või teine jäi 5, 10, 15 jne aastat tagasi tegemata. Sama mõtleme ka 5,
10, 15 jne aasta pärast tänase päeva kohta. Püüa päeva!
Marika üks lemmikalasid – xDream
Insenerist jooksuharrastaja Marika Rohtla
Siiani oleme kajastanud inimesi, kelle üldnimetajaks võiks öelda “sportlased”:), kuid usume, et sama palju huvi võiks pakkuda ka harrastussportlaste usutlused. Nii mõlgutasimegi mõtteid ja otsustasime, et miks mitte tutvustada naisi meie esimesest naiste spordilaagrist ja kuna 28-08-10 on tulemas järjekorras 38. Jooks ümber Ülemiste järve, siis tundus harrastusjooksja Marika Rohtla (N45) sobivat siia ütlemata hästi.
Marika, milline on Sinu taust: elu ja hobid?
Lapsepõlv ja kooliiga on mul möödunud maal, alates ülikooli astumisest sai minust tartlane. Olen küll vahepeal lühemat aega ja poole kohaga elanud ka Põlvas, Viljandis, Tallinnas ja olnud 1990. aastal talupraktikal Kesk-Rootsis. Seega traktoreid ma ei pelga ja kombainiga saan ka hakkama. Isegi väikelennuki tüüri olen hoidnud. Lehmalüpsmine mulle väga ei istunud.
Tartu Ülikooli lõpetasin bioloogia erialal. Diplomitöö oli pika ja keerulise nimega ning selle teemaks oli ühe taimse ensüümi hingeelu. Kuidagi kukkus nii välja, et oma õpitud erialal ei ole ma päriselt kunagi töötanud ja teadlast minust ka ei saanud. Pärast lapse sündi ja mõnda rahutut aastat jäin lõpuks Tartusse paigale. Juhus tahtis, et satuksin tööle ehitusettevõttesse. Samasse valdkonda olen jäänud tänini. Mingil ajal tundsin, et erialaseid teadmisi jääb väheks ja astusin eksternina Tallinna Tehnikakõrgkooli inseneriõppesse hoonete ehituse erialale. Töö võttis aga ühel hetkel oma ja see kool jäi mul lõpetamata.
Hobid? Tagasi vaadates on mul ses suhtes olnud väga erinevaid eluperioode. Raamatud ja kunst koolipõlves. Ujumine ja tennis. Reisimine (mitte mingil juhul rannapuhkus, vaid pigem kultuur ja ekstreem!) läbi terve elu. Ja mida paljud inimesed minust ei usuks – olen kujundanud rõivaid ja olnud kirglik õmbleja. Praegu on nii, et kui ma parasjagu ei tööta ja ei reisi (kaks viimast käivad tihti ka koos), siis jagan end peamiselt spordi ja heade veinide vahel. Sekka ka mõõdukas koguses veel teatrit ja muusikat.
2010.aasta juulis Margo talu triatloni rattaetapile minemas (kuidas küll see king sinna klipi külge jääb?)
Praegu tegeled Sa põhiliselt jooksmisega – miks just see? On ju jooksmine ala, mida tihti (põhjendamatult) peetakse igavaks ja raskeks.
Pean siinkohal näpuga näitama oma venna ja vennanaise peale. Nemad alustasid, järelikult on süüdi. Mina lihtsalt algul sörkisin sabas ja üks asi viis teiseni. Nii et vist puhas juhus pluss “kehvad” geenid? Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis olin just töökohta vahetanud ning seetõttu väga kohtkindlaks muutunud. See oli minu jaoks harjumatu ning ebameeldiv ja tahtsin lihtsalt liikuda! Alustamine on tegelikult imelihtne, kui on, kellega koos joosta. Poolteist kuud hiljem osalesin juba esimesel võistlusel ning pärast seda oli raske midagi tagasi pöörata.
Igav ei ole mul veel hakanud. Raske on vahel küll. Jooksin just värskelt oma esimese poolmaratoni troopilises Tallinnas ning vähemalt kaks korda distantsi kestel mõtlesin, et mida paganat oli mul vaja siia kannatama tulla. Aga umbes viis minutit pärast finišit ja pool liitrit jooki hiljem oli see kõik peaegu meelest läinud :) Loomulikult on alati võimalik asja rahulikult võtta ja lihtsalt distants läbida, aga mina (veel) nii joosta ei oska. Trennis, muuseas, ei ole enamasti liiga raske.
Väga lahe on tegelikult teha trenni siis, kui enamus tervisesportlastest on “tuppa” kolinud – ehk hilissügisel ja suisa talvel suures lumes ja külmas. Jooks on ka väga vaheldusrikas, lisaks pikkadele aeglastele mahutrennidele on lõigutrennid ja mäejooksud, mis on kestuselt lühemad ja nõuavad rohkem pingutust. Kogu aeg saad enda kohta midagi uut teada. Lisaks on jooks ka väga sotsiaalne spordiala – paljud jutud saavad trenni ajal räägitud, kõnelemata võistlustest, kus kaasvõistlejate tugi või võimalus ise kedagi toetada ja julgustada annavad iga kord päris tõhusa positiivse laksu :)
2010.aasta 21.august, Karksi-Nuia triatlonil jooksuetapile minemas
Nagu Sa ütlesid, oled Sa insener. Kui esimeses naiste spordilaagris olime, pidime kõik tunnistama, et kokku olid tulnud väga tehnilise taustaga naised (insenerid, it-spetsialistid, keemikud). Mis neid Sinu arvates sportimises tõmbab/ahvatleb?
See oli küll väga keeruline küsimus. Ma tunnen ainult üksikuid naisi, kes pühendunult mõne kestvusspordialaga tegelevad ja see tegelemine on nii iseenesestmõistetav, et omavahelised jutud käivad pigem teemal “kuidas”, mitte “miks”. Ma arvan, et meie laagri puhul olid olulised kaks märksõna – “esmakordne” ja “triatlon”. Mis tõmbas ligi just selliseid naisi, keda meelitab kõik uus ja suhteliselt tundmatu ning kes ei karda ennast proovile panna. Triatlon ei ole spordiala, millega tegeletakse selleks, et lihtsalt kaalust alla võtta. Pigem võiks öelda, et kaalust alla võetakse selleks, et saaks tegeleda triatloniga.
Sa treenid küll töö kõrvalt nn. harrastajana, aga samas teed seda vastavalt treeningplaanile. Millisel juhul on harrastajal plaani vaja? Mida see Sulle juurde on andnud? Kas usud, et ilma plaanita oleksid tulemused sarnased?
Tänaseks juba pea aasta oleme oma väikese seltskonnaga (loetletud punktis 2) toimetanud tõepoolest treeneri juhendamisel ja plaani järgi. Treener Martin (Martin Mooses) koostab meile igaks kuuks treeningplaanid ja lisaks on meil nädalas kaks ühistreeningut. Mina soovitan igal harrastajal, sõltumata sellest, missugused on tema eesmärgid, vähemalt mingi perioodi treenida treeneri juhendamisel ja plaani järgi. Kõigepealt seetõttu, et algajana oma tervisele mitte liiga teha (soovitav eriti neile, kel on kalduvus trenni tehes liigselt hasarti minna). Igasugused näidisplaanid ei pruugi paljudele sobida, sest need on koostatud mingite keskmiste näitajate alusel ja ei arvesta sportlase iseärasustega. Loomulikult aitab õigesti koostatud plaan kiiremini ja valutumalt oma eesmärkideni jõuda. Mugava inimese jaoks on treeningplaanil ka väike distsiplineeriv väärtus – kuidas sa ikka trenni vahele jätad, kui see must-valgelt konkreetsel kuupäeval paberile pandud. Sealjuures ei tohi unustada ka treeningpäeviku pidamist!
Treenimise juures on minu jaoks oluline, et püstitatud eesmärgid oleksid reaalsed ja treeningud ise vaheldusrikkad. Minu eesmärgiks on saavutada pikematel distantsidel teatud keskmine jooksukiirus. Kuigi mulle meeldib võistelda ja võita (seda viimast veel kordagi juhtunud pole), ei tahaks ma seda iga kord nii teha, et vere maitse on suus ja pilt poolenisti taskus. Soovitud kiiruseni pole ma veel jõudnud, aga joosta on oluliselt kergem küll ning tulemused paranevad tasapisi kogu aeg. Ja ega ma niipea lõpetada kavatse :)
Mis Sind motiveerib? Kui õhtul koju tuled ja väsimus sunniks diivanile heitma ja väljas on koera-ilm, kust leiad jõudu, et siiski jooksma minna? Mis on need kriteeriumid, mil ütled, et täna ei lähe (kuigi plaan näeb ette)?
Eks ma püüa mugavusest omal moel võitu saada. Ühistrenni ikka naljalt minemata ei jäta. Ja kui otse töölt trenni minna, siis on diivaniga kohtumine välistatud. Kui enesetunne on hea, siis ilm mind eriti ei morjenda, ekstreemsemad olud annavad treeningule isegi pigem põnevust juurde. See, mis mind pea iga päev liigutama paneb, ei ole tegelikult mingi müstiline number kusagil lõpuprotokollis, vaid trennijärgne äraütlemata hää enesetunne.
Trennide vahelejätmist tuleb ka ikka ette. See juhtub näiteks siis, kui jalgadega mingid jamad on ja jooksmine võiks asja veel hullemaks teha (võimalusel teen siis muidugi midagi muud). Puhkuse ajal, kui reisin, mul ka tavaliselt eriti treenida pole õnnestunud. Päev saab üldiselt enne otsa :)
Ja vahel … vahel tuleb ka labane laiskus peale.
2009.aasta jaanuaris Otepääl suusatamise MK-etapil (seekord siis kõigest publiku hulgas:)
Tahad Sa oma saavutustest rääkida? Teed Sa eesmärgile suunatult trenni? Millised need eesmärgid on?
Eesmärgist ma eespool juba kõnelesin, aga numbri jätan saladuseks. Kuna mu võistlusklass on juba N45 ja mul puudub sportlase taust, siis väga palju ma ilmselt oma jooksukiirust tõsta ei suuda. Natuke kripeldab küll, kui vaatad, kuidas nooremad trennikaaslased oluliselt kiiremini oma tulemusi parandavad. Tahaks ju ka sama hea olla!
Aga kui omavanustega võrrelda, siis olen juba praegu tegija. Selsamal õnnetul Rahvajooksul, mille tulemusega ma sugugi rahul ei ole (minu aeglaseim võistlus üleüldse!), olin oma võistlusklassis kogunisti 3. kohal. Meie väikeses treeningrühmas on minu suhteliselt kõrgetest kohtadest tulenevalt käibel pisikene stampnali stiilis “kui paar konkurenti eest ära surevad, siis Marika tuleb Eesti meistriks.”:)
Tegelikult ma alles otsin seda kõige õigemat ala. Jooksus tahan kindlasti proovida pikemaid distantse. Ja triatloniga tahaks samuti tõsisemalt tegelema hakata.
Kas on midagi, mida Sa enne jooksmisega alustamist ei teadnud, aga mis on sellega tegelemisel väga oluline?
Ei saa öelda, et oleks mõni oluline asi, mida ma ei teadnud, aga nagu kõik rumalad inimesed, arvasin minagi, et on asju, mis juhtuvad kõigi teiste, mitte ainult minuga.
Nimelt esimesel jooksusügisel õnnestus mul suure hasardiga (kiiresti ja palju) oma jalad “sodiks” joosta, mille tagajärjeks olid kallid raviprotseduurid ja mitmekuuline jooksupaus. Õnneks ei olnud tegemist millegi püsivaga. Praegu suhtun ma igasugustesse ebatavalistesse ilmingutesse oma liikumisaparaadis ülima tähelepanuga. Kõige tähtsam on olla terve. Nii lihtne see ongi :)
Kuna Su õbluke välimus tekitab kadedust, siis kas see on saavutatud sportimisega ja/või õige toitumisega või on loodus Sind lihtsalt hellitanud? Kirjelda väga üldiselt oma igapäevast toitumist.
Siiani pole mul vormi hoidmiseks mingeid erilisi pingutusi vaja läinud. See, et sportimine aitab keha toonuses hoida, on lihtsalt üks selle lisaboonuseid.
Toitumisalaseid nippe mul ka eriti pole. Söön põhimõtteliselt seda, mille järele isu on ja mida rahakott lubab. Töö- ja trennirutiin paneb söögiajad tegelikult üsna rangelt paika – süüa tuleb piisavalt, et jõuaks trenni teha ning hea oleks, kui viimase toidukorra ja trenni vahele jääks ikka vähemalt 2-3 tundi. Hommikune puder või võileib on kodus, lõuna kusagil kontorist väljas. Lõunasöögiks võtan piisavalt aega, sest üks asi, mida ma põrmugi ei salli, on kiirustades söömine. Poolikud praed ja kiirtoit ei ole samuti minu teema. Paar snäkki (mõni õun, müslibatoon või šokolaad) on mul tavaliselt vahepaladeks kaasas, et kõht vahepeal väga tühjaks ei läheks.
Kuna õhtul pärast trenni mul tavaliselt kohe söögiisu ei ole, siis kipuvad minu õhtusöögid jääma üsna hiliseks. Pole sugugi haruldane, et söön õhtust alles kell 10 – aga siis enamasti tõesti midagi kerget ning pokaal veini sinna kõrvale.
(On ikka õnneseeni maailma loodud:) – toim.)
Marika ja jooksukaaslane Anneli Karksi-Nuia triatlonil
Selline sai meie esimene harrastusportlase usutlus. Varsti juba uued tulemas. Seniks võib kirjutada meile (karmen [ät] velolove.ee) inimestest, kellest tahaksite siin lugeda ja ka seda, millised küsimused / vastused teile endale kõige enam huvi pakuvad.
Täiesti spontaanne Ervin Korts-Laur
Kui Sa oled rattaringkonnas kodus, siis pole kindlasti vaja Sulle tutvustada, kes on Ervin Korts-Laur (24). Kui aga “temposõit” ei kuulu Sinu igapäevasesse sõnavarasse, siis kõige lihtsam on Ervinit tutvustada sõnadega: tema on see ulmemees, kes sõidab eraldistardist ratast keskmise kiirusega 50 km/h. Kui lähenemas on viimane Filter temposõidu karikasari Viimsis, võtsime Ervinil aerolenksust kinni ja küsisime mõned küsimused.
Mendrisio MM 2009
Räägi meile kes sa oled ja kust sa tuled:) Kes tõi su jalgratta juurde?
Olen judokast jalgpallur, kes sõitis rattaga metsas ja siis mõtles, et maanteel läheb pilt ikka kiiremini mööda :D
Judoga tegelesin ligi 4aastat ja tulin isegi 3ndaks Eesti MV Viljandis. Sai ka Hollandis võistlemas käidud umbes 10 aastasena.
Piirdusin ainult kollase vöö eksamiga. Judo vastu kaotasin huvi, sest olin selline pontsu ja palav oli siseruumides koguaeg :D
Seejärel, oma kauaaegse pinginaabri Oliveriga, läksime jalgpalli trenni. Kolm aastat siis sellel alal, sai ka kahel korral Taanis turniiridel käidud :)
Jalgpalliga tegeledes hakkasin koos isaga ka rattavõistlustel käima. ESIMENE võistlus oli Baltic Cup sarja etapp Paldiskis.
Kalevi Jalgrattakooli treener Tiit Tamme pakkus võimalust klubiga liituda:)
Sa ilmselt naudid ise enda piinamist, seda ju eraldistart on, eks? Millal avastasid enda jaoks eraldistardist sõidu?
Praegu alles panen tähele, kui nigel oli väiksena mu aeroobne võimekus.
Algkoolis kehalise tunni krossijooksudel olin äärmiselt nõrk. Ja enda piinamine sellisel moel kohe üldse ei meeldinud.
Aga õnneks valu ja kannatamine ununeb, kui on olemas kirg, motivatsioon ja auahnus jmt.
Eks ta ole ka pisut egoismi / individualismi taga see nö. edukus eraldistardis, sest ei pea teistega arvestama ja saab ainult enda eest välja olla, vastupidiselt grupisõidule.
Enam ei ole ma vaimustatud “haut de gamme” ratta juppidest ja kiiretest kurvidest, vaid pigem tahan alati teada oma keskmist kiirust ja see toobki mind igal korral uuesti starti.
Andre Adusoni abil läksin 17 aastasena Prantsusmaale Lyoni lähedale Cours La Ville klubisse, sealt hiljem ka CR4C Roanne´i.
Prantsusmaal avastasin, et eraldistart passib mulle hästi ja ka spordiarst ütles seal, et talun hästi ühtlast kõrget pulssi ja vererõhku, kuid taastumine on aeglane.
See siis tähendab, et intervallmeetodil pingutamine mulle jälle ei sobinud.
Enesekindlust andis juurde ka Saarema Velotuur, kus juunioride vanuseklassis tänu eraldistardile oma konkurentidest möödusin ja ka üldarvestuses kõigest 19 sekundilise kaotusega neljandaks tulin.
Kas saad avaldada meile saladuse ja lühidalt lahti kirjutada, kuidas sa harjutasid 3 nädalat enne Eesti meistrivõistlusi eraldistardis?
Tähtis on motivatsiooni leidmine ja puhkus.
Üldiselt ettevalmistus tuleb mul loomulikult. Teen harva kellegiga koos trenni ja kui, siis ka mitte teise tuules vaid ise ees või kõrval.
Sõidan ühtlase kiire tempoga ja seetõttu on ka pulss pisut kõrgem normaalsest. Ka vastutuulega hoian kiirust kõrgel.
Jälgin, et kõik trennid oleks eesmärgipärased ja magaksin piisavalt, siis suudan võistlustel pulsi kõrgele ajada, ja seda seal hoida.
2 päeva enne võistlust trenni ei tee ja eelmisel päeval ning võistluspäeval teen ettevalmistavad trennid/soojendused.
Kuu aja jooksul enne eestikaid tegin siis pikemaid trenne ja vastavalt ka puhkasin rohkem.
16 neist: 4 kulda, 8 hõbedat, 4 pronksi
Sinu nimel on ka üks maailmarekord. Räägi sellest.
Kui see veel siiani kehtiv on, siis on tore:) Kuid arvan, et seda pole raske parandada. Mõni tugev trekisõitja teeks seda kindlasti.
Nimetet rekord on välja sõidetud ühel kindlal siserattal nimega Wattbike.
Rekord ise oli 10km sõit ajaga 11:37,39, mis teeb keskmiseks kiiruseks 51.63 km/h (toim.).
Palju maailmatippudest veel puudu on?
Profiklubi koos oma staffiga on puudu ja täielik 100% pühendumus kõige muu arvelt, siis tuleks juba midagi tippude tasemel.
Me ei paranda traktorit – mõjutavaid tegureid on sportlasel väga palju.
Sa oled suhteliselt suure kondiga jalgratturi kohta. Kui palju oled pidanud endaga tegelema dieedi mõttes?
Kahjuks ei ole ma tõesti loodud ratta selga ja arvan, et sellest tulenevalt olen pidanud rohkem pingutama nii toitumise kui ka trenni poole pealt.
Uskumatu küll, aga julgen öelda, et tean palju tasakaalustatud ja tervisliku toitumise kohta. Aga kas me järgime alati kõiki liikluseeskirju, kuigi me teame neid väga täpselt?
Täielikult ammendunud teema. Olen siiski ka igavene gurmaan :D
Kui keegi tahab oma võimekust tõsta eraldistardis, siis äkki soovitad paar harjutust, kuidas parandada oma võimekust?
Nii nagu ikka oleneb väga palju inimese elustiilist, toitumisest ja füsioloogiast. Siis saab määrata, kas ta peab vähem või rohkem puhkama või treenima.
Tuleb hoiduda alkoholist ja ergutitest, et organism aru saaks millal vaja puhata, asja tuleb võtta rahulikult ja kaine mõistusega, siis jõuab rohkem endast otsustaval hetkel välja pigistada :)
Muidu võiks järjepidevalt selga ja kõhtu treenida, et jalad ei peaks midagi keha hoidmise/liigutamise juures kompenseerima jne.
Aga üldiselt tähtis on ka õppida oma organismi kuulama, mitte järgima sõna sõnalt mingeid juhiseid.
Kui sul on võimalik valida eraldistardi spetsiaalvarustuse hulgast ainult üks abivahend, siis mis see oleks?
Eraldisõidu ratas oleks päris vajalik ;)
Aga tegelikult abivahendina võtaks hästi sobiva eraldistardi leistangi/rooli.
NB! leistang ei tohi liiga alla viia, muidu kannatab dünaamilisus.
Nüüd üks pool naljaküsimus. Kui palju sa aeglasem oleks kui sa jalgadelt karvu ei ajaks :)
Oleks hoopis kiirem, sest psühholoogiliselt võib see isegi hoogu juurde anda.
Lahe oleks karvajalana siledatele pähe teha, tuuletakistust sealt küll ei tule.
Võibolla 200 km peale tulevad mingid sekundid, aga selle aja peale on ilmselt juba rohkesti muid huvitavaid tegureid;)
Mõned füsioloogilised küsimused:
Kui pikk sa oled? 191 cm
Palju kaalud suvel/talvel? 92/99 kg
Palju watte välja väntad? Mitte palju, per kg tuleb mul ilmselt vähem kui Taaramäel, Kangertil ja Kriidil jne.
Mis su kopsumaht on? 7,7 l
Ei ole plaanis rattaprofiks hakata. Kergemat sorti töö kõrvalt leian aega ikka koolis ka käia:)
Ma ei tea IT ehk täpsemalt arvutite kohta mitte midagi, oleks viimane aeg ära õppida, kuidas kaotatud RecycleBin Desktopile tagasi saada ja miks ekraan iga 10 minuti järel mustaks läheb?
Õnneks hiirega sügades tuleb pilt ikka tagasi.
Saaksin siis ka teisi aidata!
IT tulevik on muide väga huvitav:)
Suured tänud Ervinile vastuste eest ja juba varsti on oodata uusi ja huvitavaid inimesi, kellega natukene spordijuttu puhume. Vihjeks veel nii palju, et me ei piirdu ainult tippsportlastega.
Vaata VELOLOVE RATTAKOOLI videosid
Naistele: 
Sõbrad
Värsked postitused
- Mugav energiavarustatus võistlustel
- Treeningvõistlus
- VELOLOVE Rattakool
- Elunautlejad kevadlaagris
- Sõiduasend aerodünaamilisemaks
- Rattasõbra pühapäev ehk rattahoolduse töötuba
- Sisuga sadulakott
- Rattakevade ettevõtmised
- Haara kaasa, kevadlaagerdaja!
- Rattamatk 2011 – hammas verele
Postituvi mäletab : Arhiiv
Rubriigid
- HowTo (23)
- NiceToMeetYou (6)
- She (15)
- Üritused (16)
- VeloLove (46)
- WhereWereYou (1)
Värsked kommentaarid
- Andreas Grauberg, Mugav energiavarustatus võistlustel
- mel, Rattamatk 2011 – hammas verele
- Paul, Mugav energiavarustatus võistlustel
- Karmen Reinpõld, Rattamatk 2011 – hammas verele
- Marika, Rattamatk 2011 – hammas verele
