Mugav energiavarustatus võistlustel
Posted by Karmen Reinpõld in 
See et sportides tuleb hoida keha energiaga varustatust optimaalsel tasemel, on ju elemenataarne (Watson). Aga oled sa olnud situtasioonis (rattas grupisõit näiteks), kus pulss on punases, tõmmatakse nii kuis jaksatakse, keel kuivab vastu suulage ja huuled pragunevad veepuuduses, kuid kuidagi ei leia piisavalt rahulikku hetke, et pudelit haarata ning janu kustutada (samas janutunne on juba vedelikupuuduse näitaja ja su sooritusvõime on juba langenud). Samas pudeli saab ehk ikka kätte, aga kui geelid / toit asub vesti all oleva pluusi taskutes? Lõppeks võib muidugi öelda, et kõik on võimalik, aga ma tahtsin proovida, kas nn. lisavarustus muudaks antud olukorda mõistlikumaks.
Niisiis võtsin ühendust Martin Meriga www.pringlike.ee ‘st ja küsisin, kas ma saaks testida GelRilla geelihoidjat.
Grammilugejatele on see jublakas üle mõistuse raske :)
Mis tootega tegu? On see vist rohkem levinud triatleetide hulgas küll, aga eesmärk on paigutada võistlusgeelid rattaraami külge, et neid sealt mugav manustada oleks. Kasutada saab ainult nn. rebitavaid geele.
Aga paari päeva pärast oli antud toode minu valduses ja asusin seda monteerima. Ega seal midagi keerulist polnudki, samas tundus, et mugavam oleks seda paigaldada ümarale ratta ristitorule, aga minul on suht lapik ja lai antud isend. Kinnitub see ainult kahe kiirkinnitiga, aga jääb kergelt loksuvaks – kõik püsib paigal ja küljes muidugi.
Kinnitub kiirkinnititega - kiire ja lihtne.
Lõikame ülejäägid ära.
Kinnitasin võistluseelsel õhtul ka reaalselt geelid sinna külge, samas tundsin puudust mingistki märgistusest, mis näitaks, et kuhu ma täpselt peaks asetama rebimisjoone, et kinnitusjublakas seda paigast ei tõmbaks.
Kinnitatud geelidega.
Võistlusel esimese geeli tarbimine oli nagu õlitatud – mugav asi ikka. Muidugi jääb ikka probleem, et tühja paki peab ikka kuhugi tallele panema, aga tänaseks on mul juba mitu variant selleks, kui tõesti taskusse on keeruline panna – püksisääre vahele, pluusi sisse – kasutage loovust, aga ärge meie loodust reostage.
Ma olen oma mõtetelt küll nn. roheline, aga see, mis mind ees ootas, tegi ka mind nõutuks. Nimelt viimane geel oli mul pahasti kinnitatud ja kuigi alguses hakkas ilusti rebenema, siis lõpust polnud kuskilt lahti tulla ja rebisin geeli pikkupidi katki. Minu järgnev tegu tõi mulle kaasa tugeva karmavõla, sest miks muidu pidin ma läbi elama oma esimese korraliku mnt-kukkumise.
GelRilla – kuluaaridest kuulsin, et uus toode on täiustatum ning kui geelid sinna õigesti asetada (harjutamine teeb ikka meistriks), siis on tegu väga hea ja kasuliku tootega. Samas on ka alternatiiviks geeli-pudelid, kuhu saab geeli koos vedelikuga segi loksutada ja tarbida nagu tavalisest joogipudelist (katsetan seda TRR’il).
Elunautlejad kevadlaagris
JANIKA BERNING: Väike kokkuvõte VELOLOVE ja Hawaii Expressi kevadisest rattalaagrist Itaalias elunautlejatele pilgu läbi. Elunautleja laagris tähendas seda, et ratas oli lihtne, raske ja huvitava välimusega. Ehk siis mitte midagi, mis tüüpilise laagerdaja ehk saavutussportlase varustust meenutaks. Kiiver oli kohustuslik ja veepudel vajalik. Lihtne. Päevakava planeerides otsustasime spontaansuse kasuks. Kilomeetreid ei lugenud, emotsioonid olid esikohal. Nagu turistidele kohane.
Ilm Itaalias oli super, pakun, et keskmine temp. oli 25 C. Eestlasele sobilik ja nauditav. Vanemad laagris viibijad kommenteerisid, et läbi aegade soojem laager. Vedas! Turistidena mitte ei liikunud ainult rattaga, vaid sõitsime nii auto, kui ka rongiga. Oleksime isegi vallutanud Mazdaga 1734 meetri kõrguse Mt. Amiata aga kahjuks väikeste segaduste tõttu jäi see vallutus poolikuks. Linnadest sai läbitud ja mitte ainult läbitud , vaid ka tutvutud ja lastud hea maitsta ka Itaalia võrratutel söökidel ja jookidel (loe veinidel) siis Montepulciano, Chiusi, Pienza, Cortona, Sinalunga, Chiancano Terme, Torrita di Siena, Cortona, Castiglione del Lago, Sienna ja Rooma. Kõikides nendes linnades tundus, et just meie oleme sattunud õigetesse kohtadesse, õigel ajal ja just meie saame erilise tähelepanu osaliseks kohalike poolt. Tegelikult aga ongi kohalik lahke, abivalmis, naeratav, osavõtlik ja tõeliselt hea suhtleja.
Vaieldamatult jättis sügavaima mulje just rattaga liikudes Toskaana maaliline väikelinn Montepulciano. Meie kodukohast Acquavivast 6 km kaugesel asuv linnake tundus esimeseks vallutuseks ideaalne. Aga üllatust, kogu teekond oli ainult mäest ülesse ja peale teist tundi linna saabudes, selgus, et ka linnas tuleb edasi liikuda ainult mäest ülesse. Linn oma iluga ja olekuga aga oli seda kõike väärt.
Cortonas õnnestus minul käia kaks korda. Üks kord autoga, koos mehega ja teinekord turistidega ratastega. Cortona oli kindlasti ka see linn, mida kindlasti näha tahtsin. Ikkagi linn, kus toimub tegevus filmis “Toskaana päikese all”. Autoga sõitsime mööda looklevaid teid orgude ja mägede ja viinamarjaistanduste vahel. Õnnestus näha ka imeilus päikeseloojang, mis omakorda muutis Toskaana maastiku vaated hoopis teiseks. Veel kaunimaks.
Rongiliiklus on Itaalias mõnus. Hinnad taskukohased ja taaskord peab kiitma itaallstest teenendajaid rongides. Sienasse läksimegi rongiga. Võtsime päev Sienas rahulikult – jalutasime, jõime head kohvi ja lõunatasime Siena südames Piazo Del Campos olevas restoranis. Restorani oli raske valida. Neid oli lihtsalt nii palju. Ole nüüd hiromant ja vali see õige välja. Siena raekojaplatsi suurust aitab aimata ehk see, et sellel platsile jooksevad kokku tänavad linna 17 piirkonnast.
Kui olime oma rännakuga jõudnud Sienas toomkiriku juurde, olime ilmselt kõik ühisel arvamusel – võimas! Katedraal, mille välisseinad on tehtud valgest marmorist. Pärast katedraali külastust oli selge, et on tegemist Siena vaatamisväärsusega number üks.
Siena linna sümboliks on kahte poisslast imetav emahunt. Ja seda sümboolikat võib Sienas näha kõikjal.
Rooma jõudsid ratturid erinevatel eesmärkidel, kes läks jalgpalli vaatama, kes Roomaga tutvuma. Rooma pakub palju, emotsioone jagus.
Kindlasti tekib küsimus, et kas kaunis Toskaanas on ka mingi veesilm. Ja loomulikult on, Lago Trasimeno. Järve kaldal on mõnus väike linn Castiglione del Lago. Ka meie saavutussportlastele tundus see kant sobivat, ikka ja jälle oli kuulda, et nende trass läbib taaskord seda kaunist linnakest.
Õhtuti jagasime muljeid, osalesime koolitustel, grillisime, pidasime maha kaks toredat sünnipäeva. Tekkis palju uusi toredaid tutvusi.
Tagasiteel Riias, saabus šokk, olime harjunud nägema värve aga nüüd olime musta-halli-valge kirjul kuumaastikul, boonusena tibutas muidugi vihma. Muinasjutt Toskaana päikese all oli lõppenud!
Üks on kindel, kindlasti osaleme Hawaii rattalaagris ka 2012a.
Sõiduasend aerodünaamilisemaks
Kui lähete rattapoodi, kas olete märganud, et kõigil ratastel on stemm ehk lenksupikendus kõige ülemises asendis kohe kaelakausside “korgi” vastas ja stemmi alla jääb 1 .. n erineva laiusega seibi?
Ka minu ratas polnud erand.
Taamal eraldistardiratas, millel stemm alumisse asendisse viidud.
Kui Itaalias kevadlaagris, oli selline asend isegi uue rattageomeetriaga harjumiseks mugav, siis kodumaal tagasi olles sai nädalake treenitud jälle eraldistardiratta seljas. Kui ma aga eile grupisõiduratta koju tõin ja kokku panin ning täna esimese trennigi sellega tehtud sain, tõdesin, et lenks peaks ikka kõvasti madalamal olema. Muidu lõikan mõttetus koguses tuult ja pean seega rohkem tööd tegema. Kes see siis trennis viitsib tööd teha, eks.. Samas madalast lenksuasendist pole palju kasu, kui ei harjuta end nn. alt kinni hoidma, et viia keha võimalikult madalale ja seega vähendada tuuletakistust.
Ehk siis trennist koju tulles haarasingi töörista(d) kätte ja tegin selle pisikese töökese ära.
Tööriistaks piisab kuuskandi-komplektist.
Jäädvustasin selle ka piltidele, et soovijatel oleks lihtne oma rattal sama operatsioon läbi viia.
NB! Kuna antud tegevuse juures tuleb avada ka kaelakausid, siis palun veenduge töö lõppedes, et need on piisavalt (mitte üleliia) ka kinni!
1. Lasen stemmi kruvid logisema :)
Kõigepealt parempoolne..
.. ja siis vasakpoolne stemmi kruvi.
2. Avan kaelakausid
Kaelakausid lahti teha.
3. Eemaldan koos stemmiga lenksu
Stemm ja lenks on eemaldatud.
4. Võtan ära allolevad seibid (et keha lihtsamini harjuks muutunud asendiga, võib seibe eemaldada ka järkjärgult, tehes vahepeal paar treeningut ja alati pole üldse vajagi kõige madalat asendit)
Seibid kolivad ülemisele korrusele.
5. Asetan stemmi koos lenksuga tagasi, laon selle peale seibid
Seibid oma uues kodus.
6. Enne keeran kinni kaelakausid ja siis alles pingutan stemmi kruvid
Töö tehtud!
Kuidas aru saada, kas kaelakausid on lahti / kinni? Seisad kaksiratsi (kas selline sõna on kirjakeeles olemas? :)) ratta peale ja vajutad esimese piduri kinni ning loksutad ratast edasi tagasi. Kui tunned loksu, siis on kaelakausid lahti, kui aga on liiga kinni, siis ei liigu hästi enam lenks.
Kel julgust ja kindlust, võib selle triki kodus ise ära teha, aga võib usaldada ka mehhaanikutele selle töö. Samas esikahvli toru lühemaks lõikamise jätaksin spets. tööriistade puudumisel ikka spetsialistidele. Alati võiks peale lõikamist ülesse jätta ikkagi vähemalt ühe seibi – järelturu pärast kasvõi :)
PS! Selline nägi mu ratast välja Itaaliasse sõidu eel. Ise tehtud, hästi tehtud..
Sisse pakitud.
Rattasõbra pühapäev ehk rattahoolduse töötuba
Täna hommikul potsatab mu kirjakasti kiri:
***
Tere Karmen,
Aitäh kasuliku koolituse ja ülevaatliku materjali eest. Huvitavad ja kiirelt möödunud kolm tundi. Ja peotäis teadmisi, mida varem ei teadnud või millele tähelepanu ei osanud pöörata.
Nii nagu üritus oli välja reklaamitud, oli kõik ootuspärane – paremini ei saagi ühte ülevaadet ja ratturi “esmaabi” õpetada.Väidetavalt suudab kriisiolukorras (nt kannatanutega autoõnnetus) tegevust juhtida u 10-12% inimestest ja u 60% suudab edukalt teha seda, mida neile öeldakse. Inimeste kaasamises ja motiveerimises oled Sina kindlasti selle väikese protsendi hulgas. Arvan, et naisi oleks väntamas palju rohkem, kui nad mõnele sellisele üritusele satuksid ja saaksid julgust juurde. Paljudel vist kipub asi tegemata jääma, kui pole kellegagi koos minna – vähemalt esialgu, aga kui jääb ots lahti tegemata, siis …
***
Tunnistan, et olin kõrvust tõstetud ja eriliselt hea meel oli selle üle, et minu hingega tehtud asi puudutab ka teisi.
Aga alustame algusest ehk on pühapäeva pealelõuna ja ma pean jõudma enne kella kolme Järve Hawaiisse rattahoolduse töötuppa. Kuna mu elu ei koosne ainult rattaelust (kuigi vahel võib nii tunduda), siis on mul meeletult kiire.
“Kas keegi teeks mu arvuti lahti ja kui kellelgi aega on, siis mul oleks vaja kokku koguda mõned jooksud, rattakingad, pedaalid alt kruvida ja…” aeg jookseb, kuid kuidagi õnnestub mul alati õigeks ajaks kogu tavaar autosse laadida ja teele asuda.
Jõuan Järvele korraliku varuga, et oma asjad laiali laotada, rattad üle vaadata, et kõik oleks ikka valmis. Esimesena saabub inimene Tartust, no tegelikult tuli ta otse kohvritega lennukilt ja pidi pärast edasi liikuma Tartusse – ikka uskumatu, eks :)
Jõuame juba jutusoonele, sest selliste inimestega on see lihtsalt niivõrd kerge, kui saabuvad riburadapidi ka kõik teised.. naised.
Kui mõnikord tunnen, et mu rattaarmastus tahab teisi inimesi lämmatada, siis töötoas tuleb see kasuks - räägime alustuseks rattariietest, sadulatest, kingadest, pedaalidest.
Ja siis võtame ette selle põhilise – kummivahetuse. Ma muidugi oma elu kergemaks ei teinud ehk võtsin ette jooksu, millelt kummieemaldamine polnud üldse nii lihtne, kui oleks tippjooksu ja kevlar-äärega olnud. Aga nagu naisedki mainisid: ‘mis raske õppustel, see kerge lahingus’. Minule omaselt suutsin ainsana muidugi ka oma sõrmenukki veristada, aga see käib minu juurde ega pruugi kummivahetusega seotud olla.
Näitlik õppetund tehtud, valisid naised paaripeale ratta/jooksu ja asusid asja kallale – kes valis mtb, kes hübriidi, kes linnaratta ja lõpetuseks proovisime jõudu ka maateratta jooksuga. Kui ma alul kõhklesin, kuidas ma üksinda suudan end jagada ja kõigile vajalikku abi pakkuda, siis reaalselt sain ma ka käed taskus juttu ajada ja pealt vaadata.
Ühine otsus peale praktikat oli, et mis seal siis nii keerulist küll oli, et ma varem seda ette ei julenud võtta.
Peale seda sai veel näidatud / räägitud ketiõlitamisest ja rattapesust ja juttu / küsimusi jätkus veel kauemakski – tõeliselt mõnusalt ja kasulikult veedetud pühapäev :)
Kui ma peale kolme tundi autosse istusin, tundsin, et ma olen emotsionaalset päris läbi – see on ikka väga mõnus tunne!
Kuna esimene töötuba oli edukas, siis täidan oma lubaduse ja korraldan rattahoolduse ka Tartus – 16.04.11 Lõunakeskuse Hawaii Expressis. Registreerumine algab nüüd..
* Piltidel on tippjooks ja -kumm :)
Sisuga sadulakott
She-grupis sai aeg tagasi räägitud trennis toitumisest – üle kahetunnistel trennides peaks alati söök/jooks kaasas olema.
Sama tähtis, eriti üksi sõites, on sadulakoti sisu. Väga meeldiv on muidugi, kui kummi purunedes esimese kõne peale sõber autoga kohale vurab ja päev ongi päästetud (trenn vist ikka mitte). Aga sellele lootma jääda on liialt sinisilmne.
Ma usun, et enamus ratturitel on oma väljakujunenud sisuga rattakott alati kaasas, aga tahan selle sisu ka siia laiali laotada ja kindlasti on kellelgi seda hea meel täiendada.
Tõe huvides peab muidugi ütlema, et reaalne rattakott on mul ainult maastikuratta küljes. Maantee rattaga sõites võtan asjad kaasa taskus – minu meelest ei sobi rattakott stiililiselt üldse sellise ratta juurde.
Aga sisust:
- Sadulakott – leidub muidugi seinast seina, nii kuju, ilu, kui funktsionaalsuse poolest. Mõned kinnituvad nn. kiirkinnitiga sadula alla, mõned krõpsudega nii sadulaposti kui sadula enda külge. Maitse asi.
- Sisekumm – veendu, et sul on õige mõõduga sisekumm ja pööra tähelepanu ka ventiilile. Nn. autoventiili ei suru sa kuidagi presta ventiilile mõeldud pöia-august läbi, vastupidi on võimalik. Kui muidu arvad, et 3 cm kõrgendatud pöid on suhteliselt sama kasuteguriga, kui tavaline pöid, siis usu mind, tavalise pikkusega ventiiliga pole seal palju peale hakata. Sisekummi hõõrdumise ja seeläbi kahjustumise eest kaitseb väga hästi vana sokk, mille sisse kumm asetada.
- Kummieeblid – kes eelistab ühte, kes kahte. Mõne kummi puhul kasutu lisakaal, sest saab ka näppudega hakkama, kuid parem karta kui kahetseda.
- Pump – on nii tavaline käsipump, kui ka ballooniga pumbad. Ballooni puhul peaks silmas pidama, et nn. ooteseisundis peaks balloon olema pumbas tagurpidi, et kogemata mitte seda aktiveerida. Samamoodi pööra tähelepanu, et pump sobiks sinu ventiiliga.
Lisaks veel – see, et sa üle-üleeelmine nädal kumme pumpasid, ei ole piisav – hea on enne iga sõitu kummirõhk üle kontrollida ja vajadusel pumbata. Õige rõhu leiad mantelkummile trükituna.
- Kuuskandi komplekt – midagi kompaktset ja väikest, aga kus oleks enimkasutatavad kuuskandid + ristpea kruvikeeraja sees.
- Põhimõtteliselt võiks ju olla kummilappimis-vahendid ka lisatud. Minul ei ole, kellel on?
Mida huvitavat leidub sinu sadulakotis lisaks eelmainitutele? Tubeless kummide kasutajatel on siia kindlasti nii mõndagi lisada ja ära võtta. Ehk kõik eelnev jutt kehtib sisekummiga isendite puhul.
Vaata VELOLOVE RATTAKOOLI videosid
Naistele: 
Sõbrad
Värsked postitused
- Mugav energiavarustatus võistlustel
- Treeningvõistlus
- VELOLOVE Rattakool
- Elunautlejad kevadlaagris
- Sõiduasend aerodünaamilisemaks
- Rattasõbra pühapäev ehk rattahoolduse töötuba
- Sisuga sadulakott
- Rattakevade ettevõtmised
- Haara kaasa, kevadlaagerdaja!
- Rattamatk 2011 – hammas verele
Postituvi mäletab : Arhiiv
Rubriigid
- HowTo (23)
- NiceToMeetYou (6)
- She (15)
- Üritused (16)
- VeloLove (46)
- WhereWereYou (1)
Värsked kommentaarid
- Andreas Grauberg, Mugav energiavarustatus võistlustel
- mel, Rattamatk 2011 – hammas verele
- Paul, Mugav energiavarustatus võistlustel
- Karmen Reinpõld, Rattamatk 2011 – hammas verele
- Marika, Rattamatk 2011 – hammas verele
