Kuigi ma olen oma aja perenaine, ei kipu ma õhtuti ega nädalavahetusel tööd tegema. Siiski haarasin pühapäeva õhtul uuesti kätte rattateede kaardi ja kolm tundi hiljem alles avastasin, et olin end töösse matnud. Eks nii see läheb, kui teed asju, mida naudid.

Mida ma siis asjatasin? Nagu olin ennemalt välja hõiganud, on plaanis suvel teha SHE-projekti raames rattatreeningmatk. Rõhutan just sõna  t r e e n i n g  ehk eesmärk on väiksematel maanteedel kilomeetreid mõõta (päevas umbes 80-90km) ja siis õhtuks kuhugi mõnusasse kohta ööbima jääda, et hommikul taas alustada. Ja nii kolm päeva. Kui leidub mehi, kes rahulduvad sellise tagasihoidliku kilometraažiga, siis on nad igati teretulnud – mõnus viis kaasadel koos aega veeta. Kui aga väheks jääb, siis saab alati õhtuti ju tiiru või kaks peale teha, et piisav koormus kätte saada – nii naised, kui mehed.

Rada, mida mööda mu mõtted liikusid, oli umbes selline: reede hommikul ratastega Aegviidu rongi peale ja sealt edasi Roosna-Alliku, Järva-Jaani, Koeru, õhtuks Emumäele. Miks Emumäe? Sest eelmisel aastal sai Naiste spordilaagriga seda kohta väisatud ja mul oli juba siis tunne, et tahan sinna tagasi minna ning kui hakkasin seda reisi planeerima, seadsingi Toomihkli talu üheks sihtpunktiks. Talu perenaine Elen oma võrratute koduste roogadega ja mõnusa inimesena on alati külastamist väärt. Lisaks lisavad vürtsi kergelt künklikud ja vähese liiklusega teed ümbruskonnas.

Kuna plaanis on alustada reedel, siis on kindlasti ka inimesi, kes ei saa päeva vabaks võtta, aga tahaksid siiski meiega liituda kaheks päevaks. Selleks on mul välja mõeldud plaan, et soovijad saavad tulla laupäeval hommikuse rongiga Rakkesse ja meiega sealt edasi liikuda. Geniaalne, eks :)

Teine päev liigub suunaga (ikka mööda väikseid asfaltteid) üles ehk Rakvere peale ning peale sealset lõunapausi ületame Peterburi mnt ja tahame õhtuks (arvatavasti) Eismale jõuda ehk varbad merevette pista ja mõnusat grillõhtut nautida.

Viimasel päeval liigume mööda põhjakallast ja seame sihiks õhtuks Kehra rongijaama jõuda ja ööhakul tagasi Tallinnas olla – väsinult, aga kogemuse võrra kindlasti õnnelikumad ja rikkamad.

Kuna tegemist on treeninguga, siis ei sea me ühtegi vaatamisväärsust sihiks – kui jõuame ja tahame, siis külastame neidki. Teiseks on plaanis organiseerida meile saateauto, kuhu enne rongile minekut kõik tavaar sisse läheb. Laupäevased tulijad peavad asjad rongi kaasa vedama, aga Rakkes lähevad ka need autosse.

Seoses saateautoga on mul ka palve / dilemma – ma tahaks selleks kahte toredat inimest autoga, kes ise ei taha ratastega sõita, aga tunnevad rõõmu kulgeda ilusates kohtades ja õhtuid kogu seltskonnaga veeta. Keegi pakub end vabatahtlikuks? (Kütusekulu muidugi kompenseeritakse.)

Millal? 17.-19.06.2011. Aga hetkel pole midagi lukus - kommenteerige ja arutame, kas, mida, kuidas ja miks. Sellepärast ma seda kirjutangi, et kaasata inimesi varakult protsessi ja muidugi, et hammas ka verele ajada (mul juba on)..

Kui praegu veel haigutab kalendris nendel kuupäevadel tühi auk, siis on just paras aeg see täita mõnusa matka(ootuse)ga.

Aa, tahtsin kinnitada, et Velolove pole kindlasti mitte ainult naistele suunatud ühendus. Kõiki tegemisi on oodatud väisama ka mehed. Samas luban, et tulevad ka ainult meestele üritused. Hmm, kas ma ise tohin siis üldse osaleda? :)

Igal juhul ootan aktiivset sõna- ja osavõttu, et tulemuseks oleks tõeliselt lahe ettevõtmine.

Mina alustasin oma “ratturikarjääri” vist samuti nagu iga naine või mees – maastikusõiduga. Ühe hooaja sõitsin Elionil lühikesi distantse, aga sain aru, et maastik pole ikka päris minu teema. Trenni olin niikuinii teinud koguaeg maanteel (kui ei leia põhjust, et metsa minna, ju siis ikka ei meeldi seal) ja sügiseks oli küpsenud teadmine, et järgmisel suvel sõidan maanteel.

Kuna grupisõidu-mõte mind tol ajal hirmutas, siis olin teinud otsuse, et minu alaks saab temposõit (Virgo Neeme, mu treenerina, kommenteeris kevadel enne võistlusi: “Sa ikka oskasid ka kõige raskema ala valida”. Naeratasin ainult ja olin oma otsuses kindel). Mu otsus sai 100%-lise kinnituse, kui jalutades Hawaii Expressi poes, pidin puht’ juhuslikult pea ära lööma, mis minu pikkuse juures on tegelikult ilmvõimatu, sellise ratta vastu:

Ahmisin õhku – eraldistardiratas ja naiste mudel ja väike raam ja nii ilus..
Nüüd kaldusin teemast kõrvale, aga lisan kohe rõhutades: kõik rattad sobivad, ka maastikuratas!

Mis see temposõit (eraldistart, eraldi stardist sõit) endast kujutab? Sina, ratas, maantee ja aeg. Just viimane on see, millega sa võidu sõidad. Üksinda. Ei mingit tuulessõitu.

Stardid rekkakastist:

Ja sõidad nii kiiresti kui jaksad. On küll raske, ikka väga, aga miski seal tõmbab nii kõvasti, et tahaks jälle ja jälle “võistlema” minna – iseendaga. Mille järele ma seal püüdlen? Aeg iseenesest ütleb vähe, meestega konkureerida väga ei suuda, naisi on vähe (kohe jõuan selle teemani), aga minu (ja enamuse vist?) motivaator on keskmine kiirus. Hooaja jooksul sõidetakse iga etapp 2 korda läbi – võrdlusmoment on täiesti olemas, lisaks need soovunelma-numbrid, mida me endale oleme püstitanud.

Siiski, mis ajendas mind kirjutama sellel teemal? Aerobike tuli välja uudisega, et naistele on avatud uuel hoojal hunniks võsitlusklasse Filter Temposõidu Karikasarjas. Mõte on tore, aga hinge närib kahtluseuss, kas naised ikka tulevad? Kas nad teavad, et selline asi on olemas? Kas nad julgevad / saavad / tahavad?
Ja, kui tahavad, aga ei tule, siis, mis on selle põhjus? Varustuse / ratta puudumine, hirm tundmatuse ees? Ütelge teie (nii naised kui mehed).

Eelmine aasta panime oma naistetiimi kokku ja sõitsime neljakesi meeskonnasõitu (lisaks üksinda sõitmisele, on distsipliinideks ka paarissõit ja meeskonnasõit, viimastes on tuulessõit lubatud).
Siin väike meenutus sellest:

Temposõit on väga kihvt ala ja kõiki naisi, kes sellel siiani osalenud, rõõmustaks väga, kui meid seal rohkem oleks. See ala sobib ju kõigile – sportlastele, harrastajatele kui algajatele.

Etteruttavalt võin öelda, et kevadel on plaanis ka ühistrennid / -õppused just temposõidu harjutamiseks – nii teooria kui praktika. Ka aitame hea meelega treeningplaaniga, mille üheks eesmärgiks on tulemuse parandamine temposõidus.

Aga muidugi ei pea eesmärgiks olema tulemus – sõidunauding on ju peamine. Lisaks toredad uued tuttavad :)

Siiski ootame tagasisidet teemal, miks temposõidus nii vähe naisi siiani osalenud on – kas ja kuidas oleks seda võimalik muuta?

Kevadlaager, rattalaager.. nimeta kuidas tahad, mõte jääb ikka samaks – algajad, harrastajad ratturid tulevad üksi, kaksi, pere ja/või lastega ning veedavad ülimõnusad paar nädalakest kevadises Itaalias. Siis kui kallil kodumaapinnal veel lumi ja jää võimu näitavad, saab lõunamaal juba puhast asfalti künda. Mis sa hing rohkemat tahad? Jalg ju sügeleb ammu soovist pedaale sõtkuda.

Kuigi meie soov on just algajaid rattureid laagrisse kaasata, oleme saanud ikka ja jälle muretsevaid küsimusi, kas ma ikka sobin sinna tulema, kui ma alles alustasin rattasõitu ja pole viimase peal ratast ega varustust. Meie vastus on alati sama: täpselt sind me ootamegi!

Kevadlaager ei ole (pool)profide mängumaa vaid sinna sobivad samamoodi kõik, kellel rattapisik hinges. Veelgi enam – sinna võib vabalt kaasa haarata ka kaasad ja pisipere, sest laager pole kindlasti mitte ainult trenn-trenn-trenn koht, kus higised sportlased vihuvad rattaga sõita. Meeleolukad rattasõidud vahelduvad seltskondlike- ja kultuuriüritustega – käime kaunist Itaaliat piilumas ja vaatame õhtuti filme või kuulame / arutame erinevatel (ratta)teemadel. Avastame koos Itaalia lõputut kokakunsti ning kel’ sportlikumad eesmärgid unistavad juba esimesest mõõduvõtust Tartu Rattarallil.

Seltskond saab olema kirev ja huvitav – esindatud on erinevad eluvaldkonnad nagu insenerid, müügimehed, arvamusliidrid, geoloogid. Ja just sina saad seda nimekirja veelgi täiustada oma kohalolekuga.

Ning kellel tõesti suur spordi- ja arenemisisu on, nende peale oleme ka mõelnud ja pakume välja võimaluse individuaalsele treeningplaanile (praegu on hea aeg alustada).

Ja kui enne kõhklesid, siis nüüd ei tohi olla ühtegi takistust, et meiega ühendust võtta :)

Ning, armsad naised, just teid ootan mina laagrisse endale seltsiks – koos on mõnus kilomeetreid mõõta ja juttu ajada ja plaane sääda.