Treener: Püstitasid sa endale kindlad eesmärgid?

Sportlane: Ikka püstitasin – proovisin järgida, aga see ei töötanud ja siis enam ei püstitanudki.

Treener: Millised olid sinu eesmärgid?

Sportlane: Võistelda olümpial, saada unistuste meeskonda (Või “Lõpetada lõputöö suve lõpuks” või “Saada 5 / A antud kursuselt”; saad aru küll.)

Treener: Saan aru. Kas seadsid ka endale lühiajalisi eesmärke, igaks päevaks, mis oleks su kontrolli all – näiteks mida teed täna, järgmise tunni jooksul, mis viiks su sammukese lähemale antud eesmärgile?

Sportlane: Mitte eriti.

Treener: On sul täpsed eesmärgid, kuidas sa homme paremaks (kiiremaks, tugevamaks) saad?

Sportlane: Eriti ei ole.

***
Mõnedel on ammu selle hooaja eesmärgid paigas, teistel on hea seda teha näiteks täna.

Pikaajalisi eesmärke on lihtsam seada, aga see ei keskendu piisavalt tänasele. Aga ainult tänased teod teevad meid homseks tugevaks. Pikaajalised eesmärgid võivad motiveerida ja juhtida meid, aga vajame palju tagasihoidlikke ja saavutatavaid igapäevaseid eesmärke, mis lõppeks viivad meid lähemale soovitud tulemusele.
Mõned tulemused ja saavutused pole meie otsese kontrolli all (konkurendid, võistlustingimused, ilm, muudatused), mis aga kõik tegelikult võivad muuta tulemust. Kui püstitada eesmärgid, mis on väljaspool meie kontrolli, paneme ennast asjatult frustratsiooni ja stressi olukorda. Kui eesmärk on kontrollitava – enda sooritus ja keskendumine – siis on see ka piisav väljakutse.  Keskenduda tänasele – “Millele ma täna keskendud, et astuda sammuke eesmärgile lähemale?”

Igapäevaste eesmärkide saavutamine

Et jõuda sihtkohta, tuleb määrata täpsed ja olulised päevase eesmärgid ja keskendu nende täitmisele, üks samm korraga. Ütleme näiteks, et ma tahan kirjutada raamatut – mis ma teen selle suhtes järgmisel 5 minutil, tunnil, nädalal, kuul, aastal? Kindlad päevased eesmärgid ja nende süstemaatliline ja järjekindel järgimine eristab neid, kes tahavad midagi saavutada nendest, kes seda ka reaalselt teevad.

Vastupidiselt mõnele muule eluvaldkonnale, on enamus spordialades areng väga selgelt nähtav – parem tehnika, kiirem aeg, kõrgemad hüpped – kõike näeb ja tunnetab.

Isegi lühiajalise eesmärgi saavutamine tekitab hea tunde. Tihti sellest heaolutundest piisab, et vallutada järgmist ja järgmist lühiajalist eesmärki. Kui aga edu saavutamine on olnud raske või oled väsinud, siis on mõnus vahelduseks veeta rohkem aega perega, matkata, vaadata filmi või lihtsalt puhata.
Aga, et midagi saavutada, vajame pühendumust, keskendumist, positiivset meeleseisundit ja kindlaid eesmärke, mis on tähtsad eesmärkideni jõudmisel.

Kas pühenduda?

Pühendumuse all peetakse antud kontekstis silmas otsustavust eesmärk saavutada, mis sõltub uskumistest eesmärgi väärtuslikkusesse ja selle saavutatavusse. Madal pühendumine ja pühendumine lihtsatele eesmärkidele  ei paranda sooritust.

Meie kõigi elus on üks konstant: igas päevas on 24h. Siin on otsustamiskoht, kas ja millele seda aega pühendada. Kui sinu jaoks pole tähtis, kas kasutad oma aega efektiivselt või kas sa teatud kontekstis arened, siis unusta ära saavutuseesmärgid ja püüdlused suurepärastele tulemustele. Keskendu sellele, mida sa tõesti soovid – lõbu, hea enesetunne, sõbrad, tuul ja päike paitamas nahka, või mis iganes sa soovid. See on täiesti aksepteeritav. Aga kui sa tahad olla parim mingis valdkonnas (mitte ainult spordis, elus üldse), siis pead ennast täielikult pühendama, määrama kindlad eesmärgid ja fokusseeritult nende poole liikuma.

Tehes nii tähtsat otsust, peaksid sa olema päris kindel, et sa ikka ise tahad seda. Tihti on see intuitiivne, aga mõnikord on hea vastata mõnele küsimusele, et näha suurt pilti selgemini:

• Teed sa seda ainult enda pärast või kellegi teise?
• Kas selle eesmärgi poole püüdlemine pakub sulle jätkuvat rõõmu ja rahuldust?
• Miks sa seda teha tahad?
• Mida sa loodad sellega saavutada?
• Mida võid sellega seoses kaotada?
• Usud sa, et antud pingutus on väärt isegi siis, kui pole tulemuse suhtes garantiid?

Friedrich Nietzsched kirjutas: “He who has a reason why can bear with any how*”. Aga kui su otsus on antud eesmärkidest loobuda, siis oled vaba järgima teisi, võib olla sinu jaoks tähendusrikkamaid, eesmärke.

Lühiajaliste ja pikaajaliste eesmärkide püstitamine

Lühiajalised eesmärgid võivad olla:

• meisterlikkus teatud oskuses
• keskendumine kvaliteetsele treeningule
• täisväärtuslik puhkus
• teatud arv konkreetset harjutust

Lühiajalised eesmärgid ei pea olema ainult füüsise, taktika, tehnika parendamiseks vaid ka vaimu treenimiseks:

• kujutlustehnika
• keskendumistehnika
• lõdvestustehnika
• positiivne mõtlemine

Pikaajalised eesmärgid võivad olla:

• positiivne suhtumine (skaalal 1-10, praegu 4, eesmärk hooajalõpuks 7)
• enesekindluse suurendamine (skaalal 1-10, praegu 5, eesmärk hooajalõpuks 8)
• jõuda 2 aastaga poolprofessionaali tasemele
• isiklik rekord hooaja lõpuks

Mõtle homsetele eesmärkidele täna enne uinumist või esimese asjana ärgates.

Lõppkokkuvõttes pead sa oma eesmärgid ise määrama ja saavutama, mitte keegi ei tohiks neid sulle dikteerida.
Samas jagatud eesmärgipüstitus (sina ja treener, sina ja kaaslane) aitab mõnikord paremini näha suurt pilti ja arendada diskussiooni, mis võib viia selgema nägemuseni, mida sa ikkagi saavutada soovid.

Eesmärkide kohendamine

Progress on tõusude ja mõõnade seeria, mitte ainult allatuult seilamine. Isegi kui sa ei näe käega katsutavat arengut, võid see ikkagi olla aluseks tulevasele progressile.

Eesmärgi mitte-täielik täitmine ei ole veel tragöödia. Sa kasvad kogemustest ja õpid nendest. sõnasta uuesti oma eesmärk, kohenda eesmärke ja pühendu lühiajalistele sihtidele. Ajutine tagasilöök ei tähenda, et peaksid loobuma või alla andma.

Olenemata, mida soovid saavutada, on tähtis eesmärkide seadmine, positiivsus enese suhtes ja järgmisele sammule keskendumine. Määra omale tänaseks, homseks ja igaks päevaks eesmärgid ja kirjuta need kasvõi seinale. Proovi! Sul pole midagi kaotada, aga palju võita, kui elad oma potentsiaalile lähemal.

Usk enesesse

Sinu sooritus on tulemus sinu enda nägemustest ja ootustest iseendale. Kui sa näed, et sul on midagi väärtuslikku pakkuda või head potentsiaali, siis see on sinu reaalsus. Kui aga näed, et sul on vähe või mitte midagi pakkuda, siis see samuti peegeldub soorituses, kui sa just ei muuda oma perspektiivi.

Hakka nägema endas ja oma sooritustes häid asju, mitte seda, mis on puudu. Tuleta omale meelde, mis on sinu tugevad küljed ja anna omale positiivseid ja konstruktiivseid näpunäiteid, kuidas veelgi paremaks saada.

3 küsimust:

1. Unistuste eesmärk. Milline on sinu unistuste eesmärk? Mida sa tegelikult tahaksid saavutada? Mis oleks pikas perspektiivis potentsiaalselt võimalik, kui sa ellimineerid kõik takistused ja pingutad võimete piires?
2. Realistlikud eesmärgid. Kuidas sulle tundub, mis on kõige realistlikult parim sooritus, mida suudaksid see aasta saavutada (baseerudes sinu praegustele oskustele, motivatsioonile ja pühendumusele keskenduda arengule)?
3. Enesega leppimise eesmärk. Kas sa pühendud enesega leppimisele, kui väärtusliku inimesega ja kasvad kogemustest, isegi kui sa ei saavuta oma unistuste ega realistlikku eesmärki?

Unistuste eesmärk avab ukse pingutatud potentsiaalile, realistlikud eesmärgid hoiavad sind maapeal ja keskendunud reaalsusele. Ja enesehinnagu eesmärk näitab sulle, et sa oled väärtuslik inimene sinu sooritustest hoolimata.

Järgi neid kolme eesmärki. Unista suurelt. Keskendu selle aasta parimale tulemusele ja hinda ennast kõrgelt.

* See, kelle on põhjus, kannatab välja peaaegu kõik. (meelevaldne tõlge)

Ikka ja jälle satume juttu ajama Eesti rattatippudega, nii ka seekord, kui küsimusterahe alla jäi Jaan Kirsipuu (41). Siiski ei esitanud me täna küsimusi teemal “Jaan ja ratas” vaid hoopis “Jaan ja treenerid – mõjutajad läbi kogu tema sportlaskarjääri”. Ja seda selleks, et sisse juhatada tulevased intervjuud, kus usutleme Eesti rattatreenereid.

Usume, et tippu jõudmise vankri ette on alati rakendatud vähemalt kahene tandem – sportlane ja tema treener. Kes siis vedasid seda käru võitude poole koos Jassiga?

Jaan, kes oli Su päris esimene treener, mida sellest ajast mäletad? Mis meetodiga sel ajal lapsi treeniti?
Minu esimene treener oli Jaan Klaassepp. Alustasin rattatrennis käimist 1980. aasta kevadel. Mäletan esimesi treeninguid Tartus Tallinna maanteel ja mäletan suviseid treeninglaagreid Leevil ja Otepää lähedal Veski baasis. Leian, et noorte treeningmeetodid pole oluliselt muutunud sellest ajast.

Su isa oli ka Sinu treener – milline ta oli treenerina?
Minu isa on mulle otseselt treeneriks olnud väga lühikest aega. 1988. aasta, ehk minu esimene aasta meeste klassis. Eks ta oli natuke uute trendide eksperimenteerija unustamata siiski treeningprotsessi põhitõdesid.

Kui võtta aluseks kolm erinevat (spordi)perioodi Sinu elus – N.liidu koondis, läänes amatöörina ja proffina, siis kuidas võrdled neid kogemusi treeningmetoodika poolest ja treenerite suhtumise poolest Sinusse? Kas amatööri suhtuti / treeniti erinevalt kui proffi, mis eristas ida ja läänt?
Põhiline erinevus lääne ja ida vahel oli tol ajal (1990-1993) see, et idas pandi rõhku rohkem treeningmahule ja veidi vähem kvaliteedile, aga prantsusmaal pöörati rohkem tähelepanu toitumisele ja eelkõige kehakaalu jälgimisele. Vene ajal soovitati ikka võimalikult mitmekesist toitumist, eriti arvestades, et toiduvalik polnud alati väga lai. Prantusmaal oli aga selline suhtumine, et kui sõita ei jõua – järelikult oled ülekaalus. Treening meetodeid, kui selliseid, polnud praktiliselt olemas veel sellel ajal.

Palju Sa ise praegu treeningalast kirjandust loed (mõni raamat, mida julged soovitada ka teistele treeneritele?) ja palju ammutad teadmisi inimsuhetest ja tutvustest treeneritelt ja teistelt proffesionaalidelt?
Treeningualast kirjandust üldiselt ei loe. Kogemusi ammutan praegusel ajal meie nootre tipptegijate tähelepanekutest.

Annad Sa ju nõu meie noortele profisportlastele, kuidas see protsess välja näeb ja kas pead seda vajalikuks nii endale kui noortele? Kirjelda lühidalt, kuidas see protsess käib – kas see on spontaanne või allub mingitele reeglitele, a la kes kellega ja mis teemal ühendust võtab?
Minu käest on nõu küsinud kõige rohkem Rein Taaramäe, veidi vähem Sander Maasing ja Tanel Kangert ja veel mõni noor. Protsess on pigem spontaanne, ehk kui kellegil tekib mõni küsimus siis võtab minuga ühendust. Pean seda ka endale väga kasulikuks, sest nii tuleb päris palju infot juurde erinevatelt sportlastelt ja seega ka kogemusi.

Sa oled teada-tuntud oma võidujanu poolest – kas see on mõnikord ka takistav tegur olnud ja mis kontekstis? On see omadus arendatav ja treenitav?
Võidujanu pole mind muus elu valdkonnas küll seganud ja ei oska öelda, kas see on õpitav või treenitav.

Kas ka praegu on Sul treener-konsultant või piisab nüüd juba ainult enda teadmistest?
Oma treenerit või konsultanti pole mul olnud juba väga pikka aega. Kogemusi nopin siit-sealt, mõnikord ka teiste spordialade esindajatelt.

Jaga paar head harjutust, kuidas arendada oma maksimaalset võimsust ehk finišispurit.
Üks väga lihtne, lollikindel ja suht ohutu harjutus sprindi arendamiseks on kükist üles hüpped. Seda võiks teha talvisel ajal umbes 2 korda nädalas kuni 2 kuu vältel. Alustades 3 korda 15-20 hüppega ja tasapisi minnes kuni 50-60 hüppega seeriateni. See harjutus tuleb abiks mitte ainult sprindis, vaid ka muudes rasketes võidusõidu olukordades.