Mugav energiavarustatus võistlustel

Posted by Karmen Reinpõld in HowTo, VeloLove      2 comments

mai
24

See et sportides tuleb hoida keha energiaga varustatust optimaalsel tasemel, on ju elemenataarne (Watson). Aga oled sa olnud situtasioonis (rattas grupisõit näiteks), kus pulss on punases, tõmmatakse nii kuis jaksatakse, keel kuivab vastu suulage ja huuled pragunevad veepuuduses, kuid kuidagi ei leia piisavalt rahulikku hetke, et pudelit haarata ning janu kustutada (samas janutunne on juba vedelikupuuduse näitaja ja su sooritusvõime on juba langenud). Samas pudeli saab ehk ikka kätte, aga kui geelid / toit asub vesti all oleva pluusi taskutes? Lõppeks võib muidugi öelda, et kõik on võimalik, aga ma tahtsin proovida, kas nn. lisavarustus muudaks antud olukorda mõistlikumaks.

Niisiis võtsin ühendust Martin Meriga www.pringlike.ee ‘st ja küsisin, kas ma saaks testida GelRilla geelihoidjat.

Grammilugejatele on see jublakas üle mõistuse raske :)

Mis tootega tegu? On see vist rohkem levinud triatleetide hulgas küll, aga eesmärk on paigutada võistlusgeelid rattaraami külge, et neid sealt mugav manustada oleks. Kasutada saab ainult nn. rebitavaid geele.

Aga paari päeva pärast oli antud toode minu valduses ja asusin seda monteerima. Ega seal midagi keerulist polnudki, samas tundus, et mugavam oleks seda paigaldada ümarale ratta ristitorule, aga minul on suht lapik ja lai antud isend. Kinnitub see ainult kahe kiirkinnitiga, aga jääb kergelt loksuvaks – kõik püsib paigal ja küljes muidugi.

Kinnitub kiirkinnititega - kiire ja lihtne.

Lõikame ülejäägid ära.

Kinnitasin võistluseelsel õhtul ka reaalselt geelid sinna külge, samas tundsin puudust mingistki märgistusest, mis näitaks, et kuhu ma täpselt peaks asetama rebimisjoone, et kinnitusjublakas seda paigast ei tõmbaks.

Kinnitatud geelidega.

Võistlusel esimese geeli tarbimine oli nagu õlitatud – mugav asi ikka. Muidugi jääb ikka probleem, et tühja paki peab ikka kuhugi tallele panema, aga tänaseks on mul juba mitu variant selleks, kui tõesti taskusse on keeruline panna – püksisääre vahele, pluusi sisse – kasutage loovust, aga ärge meie loodust reostage.

Ma olen oma mõtetelt küll nn. roheline, aga see, mis mind ees ootas, tegi ka mind nõutuks. Nimelt viimane geel oli mul pahasti kinnitatud ja kuigi alguses hakkas ilusti rebenema, siis lõpust polnud kuskilt lahti tulla ja rebisin geeli pikkupidi katki. Minu järgnev tegu tõi mulle kaasa tugeva karmavõla, sest miks muidu pidin ma läbi elama oma esimese korraliku mnt-kukkumise.

GelRilla – kuluaaridest kuulsin, et uus toode on täiustatum ning kui geelid sinna õigesti asetada (harjutamine teeb ikka meistriks), siis on tegu väga hea ja kasuliku tootega. Samas on ka alternatiiviks geeli-pudelid, kuhu saab geeli koos vedelikuga segi loksutada ja tarbida nagu tavalisest joogipudelist (katsetan seda TRR’il).

Elunautlejad kevadlaagris

Posted by Karmen Reinpõld in She, VeloLove, Üritused      10 comments

apr
25

JANIKA BERNING: Väike kokkuvõte VELOLOVE ja Hawaii Expressi kevadisest rattalaagrist Itaalias elunautlejatele pilgu läbi. Elunautleja laagris tähendas seda, et ratas oli lihtne, raske ja huvitava välimusega. Ehk siis mitte midagi, mis tüüpilise laagerdaja ehk saavutussportlase varustust meenutaks. Kiiver oli kohustuslik ja veepudel vajalik. Lihtne. Päevakava planeerides otsustasime spontaansuse kasuks. Kilomeetreid ei lugenud,  emotsioonid olid esikohal. Nagu turistidele kohane.

Ilm Itaalias oli super, pakun, et keskmine temp. oli 25 C. Eestlasele sobilik ja nauditav. Vanemad laagris viibijad kommenteerisid, et läbi aegade soojem laager. Vedas! Turistidena mitte ei liikunud ainult rattaga, vaid sõitsime nii auto, kui ka rongiga. Oleksime isegi vallutanud Mazdaga 1734 meetri kõrguse Mt. Amiata aga kahjuks väikeste segaduste tõttu jäi see vallutus poolikuks. Linnadest sai läbitud ja mitte ainult läbitud , vaid ka tutvutud ja lastud hea maitsta ka Itaalia võrratutel söökidel ja jookidel (loe veinidel) siis Montepulciano, Chiusi, Pienza, Cortona, Sinalunga, Chiancano Terme, Torrita di Siena, Cortona, Castiglione del Lago, Sienna ja Rooma. Kõikides nendes linnades tundus, et just meie oleme sattunud õigetesse kohtadesse, õigel ajal ja just meie saame erilise tähelepanu osaliseks kohalike poolt. Tegelikult aga ongi kohalik lahke, abivalmis, naeratav, osavõtlik ja tõeliselt hea suhtleja.

Rattakevade ettevõtmised

Posted by Karmen Reinpõld in HowTo, She, VeloLove, Üritused      3 comments

märts
7

Selle töötoaga seoses olen saanud tagasisidet, et kui sarnaseid asju toimuks ka näiteks Tartus, siis oleks sealsed inimesd ka huvitet. Olen selle mõttega päri. Samas tahaksin saada eelteavet, et kui teha sarnane koolitus Tartus näiteks 16.04.11, siis kes oleks huvitet? Kirjutage ikka karmen @ velolove .ee

See oli lühike ülevaade, mis meil hetkel teoksil on. Kuigi mõtted kipuvad juba Itaaliasse, siis tundub, et kodumail on veel nii palju kasulikku/huvitavat teha, et laagriteemad saavad päris aktuaalseks vist päris viimasel minutil.

Küll see kevad tuleb, kus ta pääseb.

Rattamatk 2011 – hammas verele

Posted by Karmen Reinpõld in She, VeloLove, Üritused      9 comments

veebr
14

Kuigi ma olen oma aja perenaine, ei kipu ma õhtuti ega nädalavahetusel tööd tegema. Siiski haarasin pühapäeva õhtul uuesti kätte rattateede kaardi ja kolm tundi hiljem alles avastasin, et olin end töösse matnud. Eks nii see läheb, kui teed asju, mida naudid.

Mida ma siis asjatasin? Nagu olin ennemalt välja hõiganud, on plaanis suvel teha SHE-projekti raames rattatreeningmatk. Rõhutan just sõna  t r e e n i n g  ehk eesmärk on väiksematel maanteedel kilomeetreid mõõta (päevas umbes 80-90km) ja siis õhtuks kuhugi mõnusasse kohta ööbima jääda, et hommikul taas alustada. Ja nii kolm päeva. Kui leidub mehi, kes rahulduvad sellise tagasihoidliku kilometraažiga, siis on nad igati teretulnud – mõnus viis kaasadel koos aega veeta. Kui aga väheks jääb, siis saab alati õhtuti ju tiiru või kaks peale teha, et piisav koormus kätte saada – nii naised, kui mehed.

Matkatrenn

Rada, mida mööda mu mõtted liikusid, oli umbes selline: reede hommikul ratastega Aegviidu rongi peale ja sealt edasi Roosna-Alliku, Järva-Jaani, Koeru, õhtuks Emumäele. Miks Emumäe? Sest eelmisel aastal sai Naiste spordilaagriga seda kohta väisatud ja mul oli juba siis tunne, et tahan sinna tagasi minna ning kui hakkasin seda reisi planeerima, seadsingi Toomihkli talu üheks sihtpunktiks. Talu perenaine Elen oma võrratute koduste roogadega ja mõnusa inimesena on alati külastamist väärt. Lisaks lisavad vürtsi kergelt künklikud ja vähese liiklusega teed ümbruskonnas.

Emumäe võrratu hommik

Kuna plaanis on alustada reedel, siis on kindlasti ka inimesi, kes ei saa päeva vabaks võtta, aga tahaksid siiski meiega liituda kaheks päevaks. Selleks on mul välja mõeldud plaan, et soovijad saavad tulla laupäeval hommikuse rongiga Rakkesse ja meiega sealt edasi liikuda. Geniaalne, eks :)

Teine päev liigub suunaga (ikka mööda väikseid asfaltteid) üles ehk Rakvere peale ning peale sealset lõunapausi ületame Peterburi mnt ja tahame õhtuks (arvatavasti) Eismale jõuda ehk varbad merevette pista ja mõnusat grillõhtut nautida.

Viimasel päeval liigume mööda põhjakallast ja seame sihiks õhtuks Kehra rongijaama jõuda ja ööhakul tagasi Tallinnas olla – väsinult, aga kogemuse võrra kindlasti õnnelikumad ja rikkamad.

Kuna tegemist on treeninguga, siis ei sea me ühtegi vaatamisväärsust sihiks – kui jõuame ja tahame, siis külastame neidki. Teiseks on plaanis organiseerida meile saateauto, kuhu enne rongile minekut kõik tavaar sisse läheb. Laupäevased tulijad peavad asjad rongi kaasa vedama, aga Rakkes lähevad ka need autosse.

Seoses saateautoga on mul ka palve / dilemma – ma tahaks selleks kahte toredat inimest autoga, kes ise ei taha ratastega sõita, aga tunnevad rõõmu kulgeda ilusates kohtades ja õhtuid kogu seltskonnaga veeta. Keegi pakub end vabatahtlikuks? (Kütusekulu muidugi kompenseeritakse.)

Hästi veedetud aeg

Millal? 17.-19.06.2011. Aga hetkel pole midagi lukus - kommenteerige ja arutame, kas, mida, kuidas ja miks. Sellepärast ma seda kirjutangi, et kaasata inimesi varakult protsessi ja muidugi, et hammas ka verele ajada (mul juba on)..

Kui praegu veel haigutab kalendris nendel kuupäevadel tühi auk, siis on just paras aeg see täita mõnusa matka(ootuse)ga.

Aa, tahtsin kinnitada, et Velolove pole kindlasti mitte ainult naistele suunatud ühendus. Kõiki tegemisi on oodatud väisama ka mehed. Samas luban, et tulevad ka ainult meestele üritused. Hmm, kas ma ise tohin siis üldse osaleda? :)

Igal juhul ootan aktiivset sõna- ja osavõttu, et tulemuseks oleks tõeliselt lahe ettevõtmine.

Velolove:she esimene kohting

Posted by Karmen Reinpõld in She, VeloLove, Üritused      2 comments

veebr
7

Nii, nüüd on see siis tehtud – Velolove:she esimene edukas kohting. Terve reede püüdsin FB she-gruppi meeldetuletus-postitust teha, aga nagu kiuste oli midagi rikkis seal ja kõik mu vaev lihtsalt kadus musta auku (tõele au andes, ilmusid need küll laupäev ilusti seinale).

Pühapäeva hommikul tegin kerge 1.5h trenni, et jalg soojaks saada. Olin välja hõiganud, et Ave Ojasoon tuleb meile suusatamisalgtõdesid õpetama ja olin ise ka sellest päris elevil. Kui autosse istudes tegi mu telefon kurjakuulutavad piiksatused, oli kindel, et kõik ei lähe plaanipäraselt - saingi Avelt sõnumi, et kahjuks-kahjuks peab ta südamest vabandama, aga ootamatused ei lase tal meiega ühineda. Olin ma vihane? Ausalt? Ei olnud. Kurb natukene, nagu ikka, kui elu vingerpussi mängib, aga Ave peale ei oska küll kuidagi pahane olla, on ta ju ülimõnus sõber.

Kuna kohtumise / trenni alguseni oli loetud tunnid, tuli otsustada, mis edasi saab. Need, kes kindlasti plaanisid suusatada, tahavad seda ikka teha, aga teised? Mul olid küll kõndimiskepi autos, aga otsustasin matkamise kasuks. Olime ju Virgo Neemega eelmine päev Nõmmel ja Rahumäel rahuliku 2 tunnise sörgi teinud, mille jooksul ma olin juba mõelnud, et siia oleks mõnus ka naisi tuua. Nii mu plaan küpses. Kui 45 min kokkulepitud ajast varem Nõmme Spordikeskuse juurde maabusin, läksin mälu taastama, et kust täpselt liikuma saaks hakata, sest pühapäevane pärastlõuna oli toonud suusaradadele hunnikutes inimesi, mis tähendas, et sealsetele radadele me kindlasti ei tahtnud trampima minna.

Ja naised tulidki! Nii Tartust kui Viimsist kui Tallinnast ja mõnest teisestki kohast. Uhke tunne oli. Esiteks pidin neid kurvastama suusa-uudisega, aga lõppeks läksid suusatajad suusaradadele ja teine seltskond mägimatkale (lauskmaalt tulles, on Nõmmegi mägine riik).

Iseenda kiituseks pean tõdema, et suunataju koos kompassiga on minusse sisse istutatud – eelmisel päeval esimest korda avastatud teed ja rajad olid muutunud koduseks ja 1.5 tunni jooksul ei suutnud ma meid ära eksitada. Tee viis ikka mägedest alla ja treppidest üles ja südame tegi soojaks piiluv päike ja juttu vadistavad naised. Pärast kuulsime ka emotsioonikat ülevaadet ka suusatajatelt, kes tundusid väga elevil olevat mõnusat trennist. Kas ma juba ütlesin, et uhke tunne oli :)

Õhtuhämarus hakkas juba maad võtma, kui reipad naised Nõmme spordikeskusesse naasid, et dušši alt läbi hüpata ja kohvikusse maabudes sooja teed ja söögipoolist jutu kõrvale nautida. Tagant järele ma mõtlen, et minu vali hääl kostus kindlasti üle ruumi, kui rääkisin oma taustast ja edasistest plaanidest. Naistega saime ka lauaääres täpsemalt tuttavaks (märkuse korras pean siiski ütlema, et minu olematu näomälu on ennegi mulle piinlikkust valmistanud ehk kui mina pea püsti, mööda kõnnin ja ei tee tundmagi, siis tasub kindlasti varrukast kinni haarata :)) ja ikka on hea tõdeda, et palju erinevaid ja huvitavaid naisi on kokku tulnud. Ja kui sa loed seda ja tekib isu meiega “liituda”, siis anna kindlasti endast märku – koos on ikka jube tore.

Rääkisime / arutasime ka teemal “Mis edasi saab”? Absoluutselt on oodatud kõik, kel vaja treeningplaani, et kindlamalt sihtide poole rühkida või lihtsalt head enesetunnet säilitada. Aga umbes korra kuus tahaks teha töötubasid / seminare. Märtsis on näiteks plaanis nn. rattamehhaanika töötuba (ma tahan ise selle läbi viia, sest õlisd näpud on nii minu teema). Sain väga häid mõtteid, mida seal kõike kajastada – peale kummivahetuse, ketiõlitamise (tahaks ka natukene pidureid ja käiguvahetajat näppida), on plaanis ka rääkida rattaosade nimetustest, rattakingadest ja isegi riietusest. Seoses sellega, et ma ise plaanin grupisõitu see aasta proovida ja tahaks, et eraldistardis osaleks rohkem naisi, siis kindlasti võtame ka mõlemad teemad luubi alla. Ning mu enda huviobjekt – spordipsühholoogia, kus kutsume ka väljast väga toreda inimese osalema.

Nüüd tuleb tähtis lause: seminarid / töötoad on avatud kõigile – nii naistele, kui meestele, nii nendele, kes otseselt velolove(:she)’ga seotud, kui igaühele teisele.

Investeerisin mõistliku summa ka Eesti rattateede kaarti ja kindlasti lööb sellega seoses mu matka- ja spordipisik välja – ühendame kaks teemat ja saame mõnusa ajaveetmisvormi - rattatrennimatk :)

Siin on siis osa mõtetest, mis mul hetkel peas keerlevad ja teostamist ootavad ja mida eilsel kohtumisel arutatud sai.
Kuidas need tunduvad, mida neist ootad? Tagasiside on väga tähtis. Kui ei taha avalikult kommenteerida, siis võib alati kirjutada karmen [at] velolove . ee